Vot sellist nime kannab Rammsteini uus plaat.(eestikeeli siis "Armastus on kõigile olemas")
Plaat sisaldab, oh üllatus, 11 laulu, mis on päris erineva stiiliga. Kõige rohkem meedib mulle siiani "Weidmanns Heil" ("Jahmimehe tervitus"), mis on lihtsalt meeletult vihase riffiga lugu. Ja üldse on sellele plaadile omane vihased metal trummid ja agressiivsus. Või nagu Oskar ütles "metallicalikkus". Plaadil on ka Rammsteini emotsionaalsemat külge ballaadide kujul ("Frühling im Paris" e.k "Kevad pariisis"). Õigele rammufännile on kohustuslik hankida Deuxe Edition plaat, mis sisaldab 16 laulu, ja veidi üllatusi ;).
Ühete lugu tuleb eraldi välja tuua- "Pussy". Saksa industrialmehed suutsid selle muusikavideoga paksu verd tekitada ja minu arust ühe hea paugu vastu muusikamaailma hambaid anda. On vaieldav, kas see on kunst või lihtsalt labane porno, kuid üks asi on kindel, need mehed said millegi erakordsega hakkama. Sieg hail Rammstein!
Midagi sügavat laulust "Heifisch"("Haikala")
Und der Haifisch, der hat Tränen Und die laufen vom Gesicht, doch der Haifisch lebt im Wasser - so die Tränen sieht man nicht.
In der Tiefe ist es einsam und so manche Zähre fliest und so kommt es, dass das Wasser in den Meeren salzig ist.
Ahjaa, no big deal wadeva, aga need hullud mehed tulevad EESTISSE 3ndat korda. Nüüd algab programm "krt, kust ma 700 pileti jaoks saan järgmiseks nädalaks"
(Kes tahab informatiivset artiklit lugeda, nautige elu24.ee staarreporteri Mart Roosaare üllitist(kel on endal ka väike andekene peidus))
Need emotsioonid, mis ma eile õhtu tundsin olid liiga tugevad, et neid vaid endale hoida. Seepärast mõtlesin ma mõned read kirja panna.
Jutt käib muidugi Dub Fx-ist. Mehest, kes hoolimata praegusel ajal muusikamaailmas levivast pornost, suudab siiski luua ainulaadset ja omapärast muusikat. Dub fx on kaasaegne spiilmann, hipi, mustlane, kes esitab oma muusikat maailma eri nurkades. Ta on korduvalt lükanud tagasi suurte plaadifirmade pakkumisi, kes tahavad selle fenomeni pealt lihtsalt kasu teenida ja taas omapäratu popmuusiku luua.
Aga tulles tagasi Pärnu Kontserdimajas toimunud esinemise juurde. Esinemiskoht ei sobinud kokku muusikaga. Keegi ei taha minna mõnda underground klubisse sümfooniaorkestrit kuulama, samamoodi ei saa kuulata muusikat, mis kogu keha oma rütmiga liikuma paneb, pehmel sametil istudes.....ei, ei taha. Lava ees, psühedeelilisest muusikast kantuna, kogu hingest tantsides, nii oleks mina seda kontserdit kogeda tahtnud.
Kui aga see väike miinuspool välja jätta, siis oli kontsert väga muljetavaldav. Esimesed 50 minutit olid kui armastusluuletus, saadetuna biidist. Koos oma kaaslase Flower Fairy'ga, kellest on enamus laule ja kes on tema teine pool, suutsid nad minu südamesse tungida. Nende nägudest oli näha, et nad mitte ei laulnud, vaid tundsid laulusõnu ja tegid hingemuusikat- hingest hinge. Flower Fairy suutis oma omapärase hääle ja flow'ga väga sügava mulje jätta ja tõestada, et ta ei ole vaid Dub Fx-i tüdruksõber, kes temaga kaasas longib, vaid arvestatav muusik.
Teine vaatus sisaldas vanemaid lugusid ja tunduvalt rohkem trip hopi. Madalad bassisagedused sööstsid minust läbi ja andsid lugudele erilise lisaväärtuse. Siis tundsin ma eriti puudust toolideta parterist. Minu jaoks oli kindlasti kirsiks tordil laul "Step on my trip" ja "Flow", kuigi saksofonimängija oli puudu. Ja kontserdi lõpus, kui Dub juba rahvast tänas, tõusid kõik püsti-lõpuks! ja nauditi üht lisalugu.
Õhtu jätkus Beach Clubis aftekal. Kuigi see koht on täielik urgas ja ma ei imesta, miks ma sinna polnud enne sattnunud ja kunagi enam ei satu, oli jätkuv pidu täitsa tore. Aga mitte seepärast, et Dub Fx tegi seal pooletunnise seti, vaid Rauno Bella koos Dj-ga. Väga lahe ja uus elamus: segada kokku kaht nii erinevat muusikat- instrumentaalset metal trumme ja elektrooniline mussi. Tantsida sai, kõvasti, aga muusikaliselt oli Dub-i esitus suht 0. Kui ta märkas, et imestele ei läinud tema enda muss peale, hakkas ta rahvast osavalt narrima, tehes tuntud klubihitte järele.
Kokku võttes oli hea jälle omas elemendis -kontserdil, olla ja kvaliteetmuusikat nautida. sai nalja, juua, tantsida, muusikat nautida, mütsi (minult) varastatud ja Flower Fairylt musi ja autogrammi särgile :D.........not a bad night at all
NB! Merru ma katsun tihedamini kirjutada :P
19. sept 2009
Kõige paremad ravimid on küüslauk ja konsentreeritud annus häid sõpru, kohvitassid näpus. Teeb tuju rõõmsaks ja südame soojaks. Ees ootab rahulik õhtu läppari taga, olles produktiivne ja mitte nii produktiivne. Aga see ongi hea. Mina ja minu mõtted saame kahekesi dialoogi pidada.
Kahju ainult, et taevas nii verevalt üksik on.....kaunis, aga üksik.
Me oleme ühiskonnas jõudnud jälle sõlmpunkti, mille lahtiharutamine või harutamata jätmine on ülimat oluline. Probleemseks kohaks seekord piraatlus ja intellektuaalne omand. Diskusioonud ja karmid tagakiusamised, kohtuotsused on juba pea iga päev meedias. Miks on suurkorporatsioonid järsku vabat infot levitavatele organisatsioonidele sõja kuulutanud? Võitlus tuuleveskitega on täie auruga jõus, kuid kas seekord võib see edukaks osutuda? Enamus juttu tuleb küll tagasivaatena sellele ja eelmistele aastatele, kuid sellevõrra on neid sündmusi jällegi parem analüüsida.
Julgen väita, et suurem osa arvutikasutaja on kasutanud internetist tõmmatud subtiitreid. Kuid kas keegi on mõelnud kuskohast need tulevad? Vot, ei tule iseenesest. Ei tule need ka DVD-lt, sest enne kui filmist antakse välja subtiitritega DVD, on maailmas keegi selle juba ära tõlkinud. Eestis tegutseb nendega SubClub, kus kasutajad ise oma vabast ajast tõlgivad kas kuulmise või mõne muu keelse tõlke järgi subtiitriid eesti keelde. Kuigi nende tase on enamasti parem isegi kui telekanalite tõlkijatel, ei saa nad palka. Nende ainuke tasu on teiste kasutajate tänusõnad.... Ja sellegipoolest püüdis BSA (Business Software Alliance ) ja EAKO(Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon) USA suurte filmikompaniide survel nende lehte lausa kaks korda sulgeda. Kuidas on võimalik, et inimese enda loomingut ei tohi avaldada!? See oleks sama hea, kui ma kirjutaks mõnest filmist või etendusest retsensiooni koos kokkuvõttega ja ma ei tohiks seda avaldada...Õnneks olid lehe omajad piisavad nutikad, et bürokraatia ja seadlusandluse lõugade vahelt minema pääseda ning kõikide filmisõprade rõõmuks on see suurepärane leht ikka veel elujõus.
Teine ja veidi globaalsem juhtum on torrentite sait Pirate Bay. See internatsionaane vaba info lipulaev on saanud Rootsi üheks sümboliks, eriti arvutikasutajate ringis. Selle aasta 17. aprillil mõisteti 4 selle juhti aastaks vangi ja nad peavad tasuma 30 miljonit Rootsi krooni. Samuti püüti lehte sulgeda, kuid tänu lehe ümberpaigutamisele on leht ikka veel jõus. 30.juuni osteti leht 60 miljoni rtskr-i eest ära. Endised omanikud lubavad, et kogu raha läheb "sõnavabaduse, vaba informatsiooni ja interneti avatuse" toeks. Kes vähegi torrentitest midagi jagab, teab, et kogu see kohtuotsus on jabur. Reaalselt ei asu nende leheküljel mitte ühtegi piraatfaili. Torrentit võib kujutada mitme tuhande tükilise puzzlena, mille iga tükk asub erinevate kasutajate arvutis. Nõnda ei tee torrent mitte midagi muud, kui näitab, kus iga tükk asub. Pirate Bay kohtuprotsessi annaks võrrelda, kui kaevati kohtu sildifirma, kes toodab silte, mis näitavad Balti jaama turu poole :D. Mulle tundub ikka enam ja enam, et see on jälle üks avalik ristilöömine, kus püütakse igat seadust väänata ja käänata, et Pirate Bayst teha näide. Näide sellest, mis juhtub, kui püüda suurkorporatsioonide vastu astuda.
Näiteid on veelgi. Eriti vihaseks ajab mind YouTube-i vastu alustatud ristiretk, kus eemaldatakse muusikat ja muusikavideosid, eeskätt häriv on Eesti oma artistide kadumine. EAKO on oma küüned ka sinna ajanud. Kusjuures enamus bände näeb YouTube'i pigem enese reklaami võimalusena, mitte piraatlusena. Ja nad ei saa midagi teha, sest lepingule alla kirjutades on nad oma õigused organistsioonile andnud.
Kõik need uhked tribnalid püüavad sama efekti kui toikasse aetud pead keskaegse müüri ääres- hirmu tekitada. Ei saadud jagu trükipressist, VHS-ist, DVD-st ega Napsterist. See on mõttetu ja sisutu võitlus, sest info ja loomingu levitamine on inimese loomuses, see ühendab ja lahutab meid, seda ei saa maksustada. Kokkuvõttes teab ju rahvas mida ta tahab, mitte mingi mutimiljardilise korporatsiooni liige.
Mul tiirleb endal peas mitu projekti, mis on seotud info vaba levitamisega, kuid ehk peaks kursuse "Võitlus piraatluse vastu intellektuaalomandi valdkonnas" läbima, siis oskaks süsteemi vastu võidelda nende enda trikkidega. Kui midagi valmis on saanud, esitan ka avalikkusele.
Viimasel ajal on blogi täiesti hooletusse jäänud, sest nii palju on olnud mõttes ja nii palju vaja otsutada. Ühes asjas olen aga kindel: see sügis ühinen Tartu vaimuga. Seda otsust ma enam muuta ei kavatse. Muud otsused nagu elamispaik, eriala jne. on alles lahti ja vaagimisel.
Teemasse naastes, oli tegelikult sissekande eesmärk anda veidikene edasi seda kogemust, mida pakkus viimane loetud raamat: Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik". Lühidalt on raamatu kandvaks teemaks peategelase palverännak Santiago de Compostelasse koos oma teejuhi Peetrusega. Nagu paljude teiste inimestega juhtub, avastab ka tema, et elus ei ole alati tähtis eesmärk/sihtpunkt, vaid teekond. Läbitud katsumused ja filosoofilised arutlused oma teejuhi Peetrusega jätavad tasse kustumatu jälje. Kõike seda ilmestab Hispaania looduse pärlid ja ajaloolised mälestised. Kogu raamat põhineb autori 86nda aasta palverännakul, mil ta läbis sama teekonna.
Kuna mina, oma piiratud väljendusoskusega, ei suudaks kunagi raamatu filosoofilisi mõttekäike edasi anda, kirjutan siia parem mõned silma paistnud mõtteterad:
"Eesmärgi suunas liikudes on väga oluline pöörata tähelepanu teele. Just tee annab parimaid vihjeid kohalejõudmiseks ning õpetab meie teel oleku jooksul mõndagi. See on võrreldav seksuaalvahekorraga: eelmängu hellitused määravad orgasmi tugevuse."
"Aeg ei liigu alati sama kiirusega. See, kui ruttu ta edasi läheb, sõltub meist endist." (Märkus: minu arust on see eriti tõene elu kohta: kui me kunagi aega maha ei võta ja tormame läbi elu, siis tundubki elu lühike)
"Muutes viisi, kuidas sa rutiinseid asju teed, aitad enda sees kasvada uuel inimesel."
"Kus on su aare, on ka su süda"
"Kõigist endale haiget tegemise viisidest on kõige hullem armastusega põhjendatu. Alati me kannatame kellegi pärast, kes meid ei armasta, või kellegi pärast, kes meid maha on jätnud, või kellegi pärast, kes meid maha ei jäta. Kui oleme üksi, siis kannatame sellepärast, et keegi meid ei taha; kui abielus, siis seetõttu, et oleme selle orjuseks muutnud."
"Oma eesmärgi suunas liikumiseks ja õigete sammude tegemiseks vajame kõige ümbritseva abi. Me vajame sõpru, aga kui neid lähedal pole, peame üksinduse muutma oma peamiseks relvaks."
"See on kõige raskem hetk inimese elus - kui ta on tunnistajaks võitlusele, mis toimub õige asja eest, kuid ei suuda teisenemist omaks võtta ja lahingusse astuda. Nii pöördub inimese tarkus tema enda vastu."
Hiljuti oli mul eriline filmikogemus. Richard Linklater`i "Waking Life" kujutab endast hoopis teise ideega filmi kui tema muud teosed. "Waking Life" sisaldab poolteist tundi tihedaid ja sügavaid filosoofilisi arutlusi, mida antakse edasi peategelase dialoogide kaudu teiste inimestega. Nõnda suudab see rohkem mõtlema panna, kui terve periood filosoofiat.
Filmi ühendavaks liiniks on noormees, kes lendab oma unenäos ringi ja kohtub erinevate inimestega. Konseptsioonilt kujutab see lucid dreaming` ut ehk ergast unelemist, kus inimene kontrollib unenäos toimuvat.
Filosoofiliste teemade ulatus on väga lai: Elu. Eksitentsialism. Inimese evolutsioon. Inimloomus. Hing. Vaba tahe. Ühiskond. Universum. Unenäod. Jumal ja veel palju muudki. See on ka üks põhjuseid, miks seda filmi tuleks vaadata korduvalt: et mõista iga tseeni tähendust.
Ka visuaalselt on see võimas film. Kõigepealt on filmitud ja monteeritud kokku ning tulemus on lastud läbi rotoskoobi. Tulemus tabab naelapead: ühelt poolt annab see unenäo tunne ja teiselt poolt aitab see dialoogile keskenduda.
Kindlasti mitte nendele, kes ootavad tugitoolis mõnuledes informatsiooni ette söötmist- teos nõuab kaasamõtlemist. Kindlasti on vaja ka head inglise keele oskust, sest võõrkeelseid filosoofilisi arutlusi pole lihtne mõista.
“The quest is to be liberated from the negative, which is really our own will to nothingness…To say yes to one instant is to say yes to all of existence.”
"Caffeine is my shepherd; I shall not doze. It maketh me to wake in green pastures: It leadeth me beyond the sleeping masses. It restoreth my buzz: It leadeth me in the paths of consciousness for its name's sake. Yea, though I walk through the valley of the shadow of addiction, I will fear no Equal For thou art with me; thy cream and thy sugar they comfort me. Thou preparest a carafe before me in the presence of the Starbucks: Thou annointest my day with pep; my mug runneth over Surely richness and taste shall follow me all the days of my life: And I will dwell in the House of Mochas forever."
