Vana klassika

Viimasel ajal on lugemine tahaplaanile jäänud ning peamiselt on vaadatud filmiklassikute hulka kuuluvaid teoseid. Esimesena sai vaadatud paljukiidetud Ristiisa triloogia, mis oli täitsa korraliku süžee ja näitlejatööga film (eriti Pacino), kuid mis ei jätnud sügavat muljet. Ja kui keegi küsiks draama, actioni või krimi kohta, siis ma ei oskaks midagi välja tuua, sest lõpmatult veniv film jättis mulje, justkui see oleks "Tuulest viidud" meeste versioon. Ääremärkusena lisaks, et Ristiisa looja Mario Puzo kirjutas raamatud raha teenimiseks, ei kõla just väga kutsuvalt või mis? Nii pean (vist kurbusega) tõdema, et jälle üks saaga, mida on massiliselt ülistatud, on mind järjekordselt külmaks jätnud. Just nii nagu Potter, Videvik...

Jätkates gänsterite lainel jõudsin Goodfellase juurde, mida ma, hoolimata eelnevast arvamusest, siiski polnud näinud. De Niro, Ray Liotta ja Joe Pesci toimisid kolmekesi uskumatult hästi ja keskne teema -poisikese tee gängsteriks ja langus- suutis tüüpilise gängsterifilmi natuke rohkem rikastada. 2 tunni ja 15 minutiga sai jämedalt võttes sama ära öeldud, mis Ristiisas, sest ei püütud tuua sisse 150 eri karakterit ja neile kõigile eraldi aega pühendada ja "Inimlikku komöödiat" luua.

Uuestinähtud "The Big Lebowski" kohta polegi midagi öelda, suurepärase elufilosoofiga mees, kelle nimijoogiks on White Russian. Tasub ikka aeg-ajalt vaadata. Parim on see RHCP "Flea" mängib seal nihilistist sakslast, kes teeb 2 teise fritzuga überhaarcore technobändi nimega Autobahn.

Uus Saksa Kino festivaliprogrammist jäi silma film nimega John Rabe. Saksa filmitegijad on ta nüüd salvestanud sinna ajalooliste kangelaste hulka, kus on ees juba mehed nagu Oskar Schindler ("Schindleri Nimekiri") ja Paul Rusesabagina ("Hotel Rwanda"). Nimelt rajas ta käputäie (~27 võõramaalasega) Nanjingi linna demilitariseeritud tsooni, kus ei olnud ei Hiina, ega Jaapani sõdureid olla. Nii loodeti päästa Hiina tsiviilelanikke agressor Jaapani sõdurite eest ja tänu neile elasid 200 000 inimest selle jubeduse üle. Enamusi õudusi kujutati ka filmis: massihukkamised, peade maha raiumise võistlus, vägistamine ja arutu tapmine. Kuigi sündmuse paremaks mõistmiseks tuleks lugeda või mõni dokumentaal vaadata. Need vägistamised ja mutaleerimised on räigelt võikad...lausa uskumatu julmus. Üks ajaloouurijaid, Iris Chang, kes kogus materjali oma raamatu "The Rape of Nanjing" tarbeks, sooritas enesetapu pärast teose väljaandmist, nii piinatud oli ta hing sellest, mida ta teada sai. 

Tulles tagasi filmi juurde, siis tasub seda kindlasti vaadata. Nii ajaloolise tausta kui ka hea kinokunsti enda poolest. Ja näitleja, kes Rabet mängib on äravahetamiseni sarnane päriselu esindajaga. Uskumatu.

Äkki 3. kord õnnestub ehk EAKO ristiretk

 Ma lootsin, et ma ei pea sellest jälle kirjutama, kuid ridamisi on hakatud minu lemmiksaite kiusama ja nii puudutab see ka mind. Kõigepealt Ninjavideo.net kinnipanek USA võimude poolt, siis järjekordsed Thepiratebay.org kohtuprotsessid ja nüüd ka Subclubi kiusamine EAKO poolt, juba kolmandat korda (viimasel kahel korral pole neid edu saatnud). Not cool.

Kui otseste downloadide ja torrentite puhul on võimalik luua mingi pretsedent, siis subtiitrite puhul on see mulle senimaani jäänud arusaamatuks. Subtiitreid annab võrrelda laulusõnadega. Kas laulusõnade internetti riputamine on piraatlus? Kas see kahandab CD-e läbimüüki? Ma julgen väita, et ei. Subtriitrid on alati kasutajate omalooming ja peaks idee järgi kuuluma ju neile.Ma oleks tänases postuse hoopis Gainsbourgi eluloofilmist ja Dovlatovi teose "Tsoon" baasil tehtud "Komediya strogogo rezhima"-st kirjutanud, aga kuna rahaahnete "autorikaitse" bürokraadid võitlevad kunsti levimise vastu, sõna otseses mõttes, siis pidin sõna võtma. Ma ei usu, et kunagi ilmub see vene film eesti subtiitritega, et ma saaks seda kinno vaatama minna või DVD-l nautida. Võib-olla pean selle ära kustutama, sest oma olematu vene keelega ei saa ma hakkama.... kahju on kui sellised asjad piiravad ideede levikut.

Kui midagi meeldib tarbijale, siis on ta nõus ka selle eest maksma. Mulle meeldivad artistid, kes kasutavad põhimõtet "Maksa palju heaks arvad". Sest hind, mis praegusel ajal küsitakse, ei vasta enamusel juhul absoluutselt sisule. Või nagu Ninjavideo manifestis kirjas oli:

"You … YOU have done this. You … The studios with your inflated budgets and your ridiculous salaries. You have fed the mob insignificant tidbits about celebrity antics in order for them to pay out their retirement funds in popcorn prices. But not all amongst this mob are sheep."  

Hinnad on kunstlikult nii kõrgeks aetud, et isegi suurima tahtmise korral ei jõuaks ma oma muusikajanu originaalplaatidega ära toita. Ja lõppude lõpuks olen ma siiani arvamusel, et muusikud, kes oma teoseid armastavad, tahavad, et võimalikult palju inimesi nende muusikast kuuleks/kuulaks.

Veidi lisajuttu:

 Kus jookseb «piraadiks» olemise piir? http://wwx.postimees.ee/061105/esileht/siseuudised/182226.php

• Luba küsimata ja autoritasu maksmata on õigus teost kasutada näiteks õppetöös. Teine variant on see, et luba ei küsi, kuid maksad poest CDR-i toorikut ostes kaudselt autoritasu, mis on plaadihinna sees.

• Kui inimese plaadikogu koosnebki ainult netist tõmmatud ja salvestatud plaatidest ning ta kuulab neid ise, siis pole probleemi. Muid toiminguid selle plaadiga – rentida, müüa, annetada, kinkida – teha aga ei tohi.

• Oma tarbeks koopia tegemiseks ei tohi originaalplaati isegi sõbrale edasi anda. Samuti ei tohi sõbra jaoks plaati kirjutada. Kui aga sõber tuleb külla ja kirjutab ise selle plaadi, siis on asi legaalne. Ainus asi, mida tohib originaalplaadiga teha, on seda edasi müüa. Laenata, rentida, jms ei tohi.

• Autos enda tarbeks kirjutatud plaati kuulates ja hääletajaid peale võttes ei pea plaati makist välja võtma, sest eraautos ei toimu avalikku esitamist. Seadusekarva lõhki ajades võib muidugi öelda, et kui kuulamas on määramata arv võõraid inimesi, ei tohiks seda plaati mängitada. Kui aga tegemist on avaliku kohaga, peab muusika avalikuks esitamiseks olema luba.

• Ostes välismaalt endale mõne piraatkoopia, võib Eesti piiril tekkida probleeme, eriti kui plaate on suuremas koguses.

• Piraatplaadi levitajat võib oodata karistusena rahatrahv või kuni kolmeaastane vanglakaristus. Eestis on seni trahvid piirdunud kümnete tuhandete kroonidega, ühel juhul on määratud pooleaastane vanglakaristus tingimisi. Reaalselt vangi pole kedagi pandud.

S. Dovlatov "Kompromiss. Meie omad"

Lõpuks sain järgmise Dovlatovi teosega ühele poole. See on see kurikuulus teos, kus Dimitri Klenski tripper avalikkuse ette tuuakse. Lood on anekdootlikud ja lühikesed ning üdini elujaatava suhtumisega.

"Eestlase tunnen ma hoobilt ära. Nende välimuses ei ole midagi kriiskavat ega pealetükkivat. Neil on lips alati ees ja püksiviik sirge. Pisut nõrk lõug ja rahulik silmavaade."


"Healt inimeselt oodatakse vastavat käitumist. Talle esitatakse kõrgeid nõudmisi. Tema õlul lasub igapäevne ränk õilsuse, arukuse, usinuse, aususe ja huumori koorem. Ja siis jäetakse ta mingi lurjuse pärast maha. Lurjusele aga pajatatakse naerdes hea inimese tüütutest voorustest. Naised armastavad ainult kaabakaid, seda teab igaüks."


"Inimese jaoks, kel pole kindlat eesmärki, oli see täiesti normaalne samm. Kõik, kellel on elust ebaselge ja udune arusaa, tahavad tegeleda filosoofiaga."


"Ideoloogiat polegi vaja pooldada, see kas võetakse omaks või ei võeta. See on nagu vangla: meeldib või ei meeldi, istuma pead ikka..."


"Loomingulistest elualadest tuleks üldse hoiduda. Teine asi, kui sa seda ei suuda. Siis pole muud võimalust. Sel juhul ei vali sina teda, vaid tema valib sinu."


"Nii nagu raamatu kui ka naise juures pole oluline vorm, vaid sisu... Isegi nüüd, pärast lõputuid pettumusi, tundub see määratlus mulle igav. Minule meeldivad endiselt üksnes ilusad naised."

Pale

Me kõik oleme omamoodi armistunud,
nagu tänavanurga plank,
mis elu pidevalt vahetuvatest afiššidest
on kaetud olnud aegade knopkaaukega.

Ainsa kaitsena eneselt,
tõest värvi tõukab turjalt.
Koorunud värv,
kui pisar, langeb maha.

Punane, must, beež või lilla-
pole vahet,
mis uue kihiga end taas katta.
Tõeline pale siiski näha neile,
kes piisavalt lähedalt vaadata julgevad.

Kas Sa julged?

S. Dovlatov "Kohver"

"Kõiki inimesed võib jagada kahte liiki. Nendeks, kes küsivad. Ja nendeks, kes vastavad. Nendeks, kes esitavad küsimusi. Ja nendeks, kes vastuseks pahaselt kulmu kortsutavad."

"Armunud kerjuse mis tahes mõte on kuritegelik."

"Ma arvan, et armastusel ei ole üldsegi mõõdet. On ainult kas jah või ei."

Unetus ja päriselu

Poole päevani magamistega seoses on unerütm päris sassis, seega tundub kell 3 öösel olevat mu kirjandusliku eneseväljenduse tippaeg, nii et tahaks teiega jagada natuke juttu 3-st dokumentaalfilmist, mida IN-is sai vaadatud.

The Mark of Caïn (2000) - lugu siis vene vangide tatoveeringutest ja nende sümboolika tähendustest. Samas ka juttu üldisest eluolust ja vanglaelust. Kaadrid meenutasid küll Murru vangla varemeid- ikka päris jube. Huvitav aspekt mida filmis näidati oli see, kuidas ka vanglas ei suuda inimesed kohaneda uue (st. nõukogude aja järgse) eluviisiga, kus valitsevad raha ja narkootikumid.

The Yes Men Fix the World (2009) - kaks vabamõtlejat, kellele on antud tõeliste poliitikute välimus ja kuradima palju julgust, et püüda saavutada mõtlematut: päästa maailm. Seda püüavad nad teha üks samm korraga, esinedes erinevate organisatsioonide ja suurfirmade eestkõnelejatena, pettes respekteeritud meediat nagu BBC ja CNN ning kogudes enda ümber hulganisti meediakära. Kas nad oma tegevusega mingit suuremat mõju avaldasid.....see jääb igaühe enda otsustada. Üht julgen küll väita- naerda saab päris palju ja filigraanset ärapanemist on küllaga.

Ceský sen(Czech Dream) (2004) - filmiakadeemia tudengid Vit Ja Filip otsustavad lõputööna korraldada Tšehhi kõige suurema meediamulli, et see kogu riigi rahva ees lõhata. Mõeldud, tehtud. Oma ala spetsialistidega koostöös ja hulganisti raha mattes korraldatakse üüratu kampaania: plakatid, flaierid, ajalehe-, tele- ja raadioreklaamid, professionaalne reklaamlaul, toodete kataloog jne. Kõik promomaks kaubamaja, mida ei ole ja mida ei ole kavas ka kunagi ehitada. Loo üks püante on see, et seda tehakse riigi (st. maksumaksja) raha eest. Ah, et miks selline rahva lollitamine? Vaadake ja saate teada.

1 kuu ja 12 päeva

Just nii kaua olen pidanud väikest pausi blogisse kirjutamisest ja üldse igasugusest loometööst. Pigem käisin avatud silmade-kõrvadega ringi ja ammutasin endasse endaga ja ümberringi toimuvat. Igal juhul olen jälle mõne elukogemuse võrra rikkam, kas oli see hea või halb... vot ei tahaks sellele üldse mingit hinnangut anda.

Nn "Euroopa tripp" oli lahe ja üsna ekspromt reisimine on oma kurnavast iseloomust hoolimata siiski vägev reisimisviis. Julgen soovitada ka teistel proovida. Noor-ajakirjanik Roosaar treis ühe Waltri 4-packi taga peetud kõnelusest väikese kirjatrüki Pärnu Postimehe tarvis. Soovitasin küll, et parem oodaku mu endised klassiõed ära, kes käisid veel ägedama konseptsiooniga reisil/matkal Hispaanias, kuid ju oli siis ühe artikli mahus huvitavaid seiklusi küll. Keda huvitab, siis on võimalik seda lugeda 21. augusti Pärnu Postimehest või siis oodata kuni see online-väljaandes täies mahus ilmub. Ahjaa, palun ärge tulge rohkem jutuga, mis kõlab parafraseerides umbes "Issand, nii lühikeseks jäigi reis? Mis Juhtus?". Ausalt midagi hullu ei juhtunud, tülli ei läinud ja peksa ka ei saanud, lihtsalt mingine hetk said rahavarud otsa ja tuli hakata mõtlema koju naasmise peale. Reisikaaslased olid mõnusad, saime erinevatest iseloomudest ja soovidest hoolimata teineteisega ilusti hakkama. Kogu trippi kokku võttes võib küll öelda, et reisimisisu tõstis see  lakke. Juba käisid uitmõtted Joonasega, leidmaks raha USA-sse jõudmiseks...

Artikkel

Meie reisipildid

Viimasel ajal on lugemine suhteliselt kesine olnud. Reisil sai õpetatud Hemingway "Hüvasti, Relvad", mis ausaltöeldes oli minu jaoks üsna loetud teema, ju vist asi selles, et Remarque'i on päris palju loetud. Igatahes ei olnud mulje midagi erilist. Slashi autobiograafia sai läbi loetud ingliskeelsena (lähtudesi sõprade soovitustest) ja oli, minu jaoks pisut üllatavalt, väga hea. Suurem rõhk oli pandud Slashi kui isiksuse kujunemise ja muusikalise loomingu tekkele, mitte sex, drugs & rock'n'rolli ülistamisele. Igasuguse panojutu ja joomameeste tegudest lugemise jaoks võib ette võtta mõne Juha Vuorieni raamatu. Minu antipaatia Axl Rose'i vastu suurnes veelgi ja raamat andis kinnitust minu eelarvamustele temast kui isiksusena;ta hääl pole nagunii kunagi mulle pinget pakkunud. Sergei Dovlatovi "Kohver" sai mõne tunnikesega pargis läbi loetud ning tuleb tunnistada, Alberti poolt kõlanud kiidulaul ei olnud absoluutselt üle paisutatud (natuke juttu antud teosest võib leida siit ja kirjanikust siit). Need lood on väärt trükimusta nägema ja viis kuidas ta neid edasi annab on üsna meisterlik, kindlasti tasuks kaeda.

Igatahes on algamas kool ja 14. septembril on  juba meie mälumängu esimene kord, kuhu ma kutsun kõiki uusi ja vanu osalema. Hooaeg on kavandatud seekord pikem, koosnedes nii sügis- kui ka kevadsemestril ligikaudu 15 mängust. 

Tartus on uus elutsemispaik jalakäijate silla juures, Ülejõel. Tulge külla ja ma õpetan teid oma uut lemmikut, Backgammonit, mängima.