Viimasel ajal on blogi täiesti hooletusse jäänud, sest nii palju on olnud mõttes ja nii palju vaja otsutada. Ühes asjas olen aga kindel: see sügis ühinen Tartu vaimuga. Seda otsust ma enam muuta ei kavatse. Muud otsused nagu elamispaik, eriala jne. on alles lahti ja vaagimisel.
Teemasse naastes, oli tegelikult sissekande eesmärk anda veidikene edasi seda kogemust, mida pakkus viimane loetud raamat: Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik". Lühidalt on raamatu kandvaks teemaks peategelase palverännak Santiago de Compostelasse koos oma teejuhi Peetrusega. Nagu paljude teiste inimestega juhtub, avastab ka tema, et elus ei ole alati tähtis eesmärk/sihtpunkt, vaid teekond. Läbitud katsumused ja filosoofilised arutlused oma teejuhi Peetrusega jätavad tasse kustumatu jälje. Kõike seda ilmestab Hispaania looduse pärlid ja ajaloolised mälestised. Kogu raamat põhineb autori 86nda aasta palverännakul, mil ta läbis sama teekonna.
Kuna mina, oma piiratud väljendusoskusega, ei suudaks kunagi raamatu filosoofilisi mõttekäike edasi anda, kirjutan siia parem mõned silma paistnud mõtteterad:
"Eesmärgi suunas liikudes on väga oluline pöörata tähelepanu teele. Just tee annab parimaid vihjeid kohalejõudmiseks ning õpetab meie teel oleku jooksul mõndagi. See on võrreldav seksuaalvahekorraga: eelmängu hellitused määravad orgasmi tugevuse."
"Aeg ei liigu alati sama kiirusega. See, kui ruttu ta edasi läheb, sõltub meist endist." (Märkus: minu arust on see eriti tõene elu kohta: kui me kunagi aega maha ei võta ja tormame läbi elu, siis tundubki elu lühike)
"Muutes viisi, kuidas sa rutiinseid asju teed, aitad enda sees kasvada uuel inimesel."
"Kus on su aare, on ka su süda"
"Kõigist endale haiget tegemise viisidest on kõige hullem armastusega põhjendatu. Alati me kannatame kellegi pärast, kes meid ei armasta, või kellegi pärast, kes meid maha on jätnud, või kellegi pärast, kes meid maha ei jäta. Kui oleme üksi, siis kannatame sellepärast, et keegi meid ei taha; kui abielus, siis seetõttu, et oleme selle orjuseks muutnud."
"Oma eesmärgi suunas liikumiseks ja õigete sammude tegemiseks vajame kõige ümbritseva abi. Me vajame sõpru, aga kui neid lähedal pole, peame üksinduse muutma oma peamiseks relvaks."
"See on kõige raskem hetk inimese elus - kui ta on tunnistajaks võitlusele, mis toimub õige asja eest, kuid ei suuda teisenemist omaks võtta ja lahingusse astuda. Nii pöördub inimese tarkus tema enda vastu."
Teemasse naastes, oli tegelikult sissekande eesmärk anda veidikene edasi seda kogemust, mida pakkus viimane loetud raamat: Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik". Lühidalt on raamatu kandvaks teemaks peategelase palverännak Santiago de Compostelasse koos oma teejuhi Peetrusega. Nagu paljude teiste inimestega juhtub, avastab ka tema, et elus ei ole alati tähtis eesmärk/sihtpunkt, vaid teekond. Läbitud katsumused ja filosoofilised arutlused oma teejuhi Peetrusega jätavad tasse kustumatu jälje. Kõike seda ilmestab Hispaania looduse pärlid ja ajaloolised mälestised. Kogu raamat põhineb autori 86nda aasta palverännakul, mil ta läbis sama teekonna.
Kuna mina, oma piiratud väljendusoskusega, ei suudaks kunagi raamatu filosoofilisi mõttekäike edasi anda, kirjutan siia parem mõned silma paistnud mõtteterad:
"Eesmärgi suunas liikudes on väga oluline pöörata tähelepanu teele. Just tee annab parimaid vihjeid kohalejõudmiseks ning õpetab meie teel oleku jooksul mõndagi. See on võrreldav seksuaalvahekorraga: eelmängu hellitused määravad orgasmi tugevuse."
"Aeg ei liigu alati sama kiirusega. See, kui ruttu ta edasi läheb, sõltub meist endist." (Märkus: minu arust on see eriti tõene elu kohta: kui me kunagi aega maha ei võta ja tormame läbi elu, siis tundubki elu lühike)
"Muutes viisi, kuidas sa rutiinseid asju teed, aitad enda sees kasvada uuel inimesel."
"Kus on su aare, on ka su süda"
"Kõigist endale haiget tegemise viisidest on kõige hullem armastusega põhjendatu. Alati me kannatame kellegi pärast, kes meid ei armasta, või kellegi pärast, kes meid maha on jätnud, või kellegi pärast, kes meid maha ei jäta. Kui oleme üksi, siis kannatame sellepärast, et keegi meid ei taha; kui abielus, siis seetõttu, et oleme selle orjuseks muutnud."
"Oma eesmärgi suunas liikumiseks ja õigete sammude tegemiseks vajame kõige ümbritseva abi. Me vajame sõpru, aga kui neid lähedal pole, peame üksinduse muutma oma peamiseks relvaks."
"See on kõige raskem hetk inimese elus - kui ta on tunnistajaks võitlusele, mis toimub õige asja eest, kuid ei suuda teisenemist omaks võtta ja lahingusse astuda. Nii pöördub inimese tarkus tema enda vastu."
