Viimasel ajal on lugemine tahaplaanile jäänud ning peamiselt on vaadatud filmiklassikute hulka kuuluvaid teoseid. Esimesena sai vaadatud paljukiidetud Ristiisa triloogia, mis oli täitsa korraliku süžee ja näitlejatööga film (eriti Pacino), kuid mis ei jätnud sügavat muljet. Ja kui keegi küsiks draama, actioni või krimi kohta, siis ma ei oskaks midagi välja tuua, sest lõpmatult veniv film jättis mulje, justkui see oleks "Tuulest viidud" meeste versioon. Ääremärkusena lisaks, et Ristiisa looja Mario Puzo kirjutas raamatud raha teenimiseks, ei kõla just väga kutsuvalt või mis? Nii pean (vist kurbusega) tõdema, et jälle üks saaga, mida on massiliselt ülistatud, on mind järjekordselt külmaks jätnud. Just nii nagu Potter, Videvik...
Jätkates gänsterite lainel jõudsin Goodfellase juurde, mida ma, hoolimata eelnevast arvamusest, siiski polnud näinud. De Niro, Ray Liotta ja Joe Pesci toimisid kolmekesi uskumatult hästi ja keskne teema -poisikese tee gängsteriks ja langus- suutis tüüpilise gängsterifilmi natuke rohkem rikastada. 2 tunni ja 15 minutiga sai jämedalt võttes sama ära öeldud, mis Ristiisas, sest ei püütud tuua sisse 150 eri karakterit ja neile kõigile eraldi aega pühendada ja "Inimlikku komöödiat" luua.
Uuestinähtud "The Big Lebowski" kohta polegi midagi öelda, suurepärase elufilosoofiga mees, kelle nimijoogiks on White Russian. Tasub ikka aeg-ajalt vaadata. Parim on see RHCP "Flea" mängib seal nihilistist sakslast, kes teeb 2 teise fritzuga überhaarcore technobändi nimega Autobahn.
Uus Saksa Kino festivaliprogrammist jäi silma film nimega John Rabe. Saksa filmitegijad on ta nüüd salvestanud sinna ajalooliste kangelaste hulka, kus on ees juba mehed nagu Oskar Schindler ("Schindleri Nimekiri") ja Paul Rusesabagina ("Hotel Rwanda"). Nimelt rajas ta käputäie (~27 võõramaalasega) Nanjingi linna demilitariseeritud tsooni, kus ei olnud ei Hiina, ega Jaapani sõdureid olla. Nii loodeti päästa Hiina tsiviilelanikke agressor Jaapani sõdurite eest ja tänu neile elasid 200 000 inimest selle jubeduse üle. Enamusi õudusi kujutati ka filmis: massihukkamised, peade maha raiumise võistlus, vägistamine ja arutu tapmine. Kuigi sündmuse paremaks mõistmiseks tuleks lugeda või mõni dokumentaal vaadata. Need vägistamised ja mutaleerimised on räigelt võikad...lausa uskumatu julmus. Üks ajaloouurijaid, Iris Chang, kes kogus materjali oma raamatu "The Rape of Nanjing" tarbeks, sooritas enesetapu pärast teose väljaandmist, nii piinatud oli ta hing sellest, mida ta teada sai.
Tulles tagasi filmi juurde, siis tasub seda kindlasti vaadata. Nii ajaloolise tausta kui ka hea kinokunsti enda poolest. Ja näitleja, kes Rabet mängib on äravahetamiseni sarnane päriselu esindajaga. Uskumatu.
