Usk. Lootus. Armastus

Kurvastuseks pean mainima, et juttu ei tule kolmest kristlikust voorusest, ega apostel Paulusest. Ning kui ausalt tunnistada, siis seostasin ma neid sõnu enne Vennaskonna superhea albumiga, kui Piibliga.

  Igatahes on need kolm väärtust -usk, lootus ja armatus- olnud minu elus peamised elujõu allikad. Sümboolselt rääkides, selle tabureti, mille peal ma seisan, kolm tugijalga. Erinevatel perioodidel elus on mõni neist puudunud või nõrk olnud, siis on tulnud toetuda seda rohkem teistele ja hoida tasakaalu, et vältida allakäiku. Kogu elu on aga võitlus: niipea kui tunned end jälle turvaliselt ja tasakaalus, lüüakse sul jõhralt tugipunkt alt ära, vaid suure vaevaga suudad püsti jääda.

  Aga millesse ma usun? Kindlasti jumalasse, aga mitte selle pika habemega ja hommikumantliga klišeesse, kelle nimel tuleb palvetada. Pigem müstilisse olevusse, energiasse. Samuti karmasse: mulle meeldib idee, et maailmas valitseb tasakaal ja kõik hea tuleb tegijale kunagi tagasi. Samuti usun ma iseendasse ja oma võimetesse. Nõnda tundub ka kõige raskem takistus ületatav. Ja kui ma ei ole piisvalt võimeks selle jaoks, saan alati öelda: "Vähemalt ma proovisin!" Viimane millesse ma usun on tulevikku- sellest saab alati lohutust. Pessimistina: "Halvemaks ikka minna ei saa". Optimistina: "Alati läheb paremaks". Negatiivse positivistina: "Praegu lääb halvasti, aga lõppeb hästi". Üks kõik milline meeleolu ka poleks, tulevikust leiab alati lohutust.

  Mille poole suunan ma oma lootuse? Ikka iseenda ja tuleviku poole. Et saatus (või mis iganes X tegur, mis meie elu mõjutab) ja minu enda püüded koos suudavad tuua õnne ja meelerahu tulevikus.  Lootus, et minus on piisavalt sisemist jõudu, et võidukalt lõpuni jõuda.

  Nüüd jõuame Pauluse sõnul suurima vooruseni (näe, ikkagi mainisin teda)- armastus. Mina võrdleks seda nitroglütseriiniga: seda on raske ära tunda, see võib olla ülimalt kasulik ja head teha, kuid samas võib see ka ühe hoobiga sind enda hävingusse tõmmata. See tabureti jalg on olnud õrneim mu elus, ja ma usun, et ei ole ainuke. Nõnda pole midagi muud antud olukorras teha, kui hoida tasakaalu teiste jalgade najal ning uskuda, loota, et kunagi saab jälle kergendatatut hingata.

Generatsioon .....?

Igal aastakümnel on oma põlvkond: Esimese maailmasõja järel oli "kadunud generatsioon", Teine ilmasõda vorpis "beebibuumi generatsiooni", Külma sõja järgsel perioodil kasvasid üles inimesed, keda nimetati Generatsioon X. Igal neist eelpool nimetatutest oli oma ajatu probleemid, kellel suutmatus tavaeluga kohaneda, ja kellel "ideaalse" ühiskonna plastilisus, narkootikumid, alkohol, edukultus. Aeg ja keskkond vorpisid neid kui tuul liivaranda. Kellel õnnestus need ületada, võttis uut aastakümmet vastu karastatud isiksusena, kuigi hinge deemonid ei jätnud neid kunagi. Teised, kelle sisemine jõud ei ületanud välist, jäid kinni oma nõiaringi.

Milline on meie põlvkond? Äkki iGeneratsioon? I nagu intellekt, I nagu informatsioon, I nagu innovatiivsus? Ei pigem I nagu idiootsus, I nagu ignorants. Sest mida rohkem antakse infot, võimalusi, resursse seda vähem ollakse nõus vastu andma, ise pingutama. Praegu sirguval noormehel on võimalusi rohkem kui oli tema saatusekaaslasel 80 aastat tagasi. Ja siiski oli see iseseivunud Eestis üles kasvanud noormees palju rohkem mees, inimene. Ma arvan, et kunagi viidatakse meie põlvkonnale kui iGeneratsioonile, kuid see I tähendab siis invaliidsust: nii intellektuaalselt, hingeliselt kui ka füüsiliselt. Kui kõik tuuakse kandikul kätte, siis kaob ka püüe, edasiviiv jõud- sellest hullemat olukorda on raske ette kujutada.

Väsinud mees

phewwwww.....

Nii intensiivset nädalalõppu pole ammu olnud. Aga nii peabki vist olema, sest nagu tavaks ikka: kohustus järgneb kohustusele. Lihtsaltolemise aega ei jäägi ja võib nii juhtuda, et inimene hakkab elama kohustuse nimel, mitte enda jaoks, võõrandudes iseendast.

Kaks väga mõnusat päeva (väikste nüanssidega) mõnusate inimestega. Sai vanu ja uusi nägusid näha ja olemisest rõõmu tunda. Ja selliste postiivstete emotsioonide taustal ei tundu väga suur katastroof ka see, et nädalalõpul midagi kasulikku ei teinud.Kuigi raske osa on see, et peab homseks inimeseks saama ja mürkained kehast välja saama.

Kuulake Wolfmotherit ja nautike elu!

NB! Sissekande sisu on sama segane kui minu enesetunne.Palun mõistmist

Hingede ÖÖ

Kell on öö ja seega peaks uni olema, aga sõber energiajook on minu meeled kunstlikult teravana hoidnud. Nädalavahetus on möödas ja olen üsna rahul endaga: täna sai peaaegu pool päeva aastatööd pusitud ja suurem osa on valmis. Vaja veel sissejuhatus, summary, kokkuvõte mõned tabelid ja lingvistilised parandused. Arvatavasti pühendan sellele homse päeva, kui Lorenzo mulle vastab.

Kurb on aga see, et aastatöö on mu mõttemaailmale oma piirdeaia loonud. Seega ei ole mul aega olnud ei oma kingiideed teostada ega äsjaloetud "Hingede öö" üle mõtiskleda. Kuid esimesed emotsioonid on positiivsed ja avastamisrõõmu ning peidetud mõtteid on raamatus veelgi. Niipea kui aastatöö veskikivi kaelast ära, saab mõistus vabamalt hingata.

Selle hetke saabumiseni saadan kõikidele kaaskannatajatele positiivset energiat, et pidada vastu!