Linnuke on vahel kuri, rapsib tiibadega ja hammustab. Teine kord aga kurb, sünge ja ei lase oma ilusal laulul kõlada, laulul mis inimeste südasid nii väga soojendas. Ja sa ei saa aru, sa lausa tõmbud eemale, kui linnuke jälle kurjaks saab.

Ja siis sa mõistad, et sina oled linnukese käitumise põhjuseks. Suure armastusega oled loonud linnukese ümber puuri ja ta aheladesse sidunud. Kõik selleks vaid, et linnukese ilu ja laulu üksi nautida. Aga linnuke ei taha nii elada, ta ei armasta sind siis niimoodi, sellest püüabki ta oma käitumisega aimu anda.

Ja kui sa seda mõistad, muudab see sind kurvaks, sest sa ei tahtud linnukesele kunagi nii teha, sa tahtid, et ta säraks ja siutsuks, oma õrnu sulgi vastu sind silitaks...
Nii ei jäägi midagi muud üle, kui astuda samm kõrvale, avada haak ja sõlmida lahti ahelad.

Ja linnuke laulab, sädistab, kiirgab ilu ja lendab lilleõite lõhna nautima jälle. Kuid tagasi ta ei tule, ta on mujal õnnelikum...ja sa tahad, et ta õnnelik oleks.

Polnud vaja aheldada, linnuke oleks nagunii lillede juurest iga kord tagasi lennanud ja sädistanud, rõõmu kiirgand, oma keha soojust tunda lasknud...

Nii aheldad sa end ja poed puuri, muutudes ise linnukeseks,kurva südamega linnukeseks.

Liebe is für alle da

Vot sellist nime kannab Rammsteini uus plaat.(eestikeeli siis "Armastus on kõigile olemas")

Plaat sisaldab, oh üllatus, 11 laulu, mis on päris erineva stiiliga. Kõige rohkem meedib mulle siiani "Weidmanns Heil" ("Jahmimehe tervitus"), mis on lihtsalt meeletult vihase riffiga lugu. Ja üldse on sellele plaadile omane vihased metal trummid ja agressiivsus. Või nagu Oskar ütles "metallicalikkus". Plaadil on ka Rammsteini emotsionaalsemat külge ballaadide kujul ("Frühling im Paris" e.k "Kevad pariisis"). Õigele rammufännile on kohustuslik hankida Deuxe Edition plaat, mis sisaldab 16 laulu, ja veidi üllatusi ;).

Ühete lugu tuleb eraldi välja tuua- "Pussy". Saksa industrialmehed suutsid selle muusikavideoga paksu verd tekitada ja minu arust ühe hea paugu vastu muusikamaailma hambaid anda. On vaieldav, kas see on kunst või lihtsalt labane porno, kuid üks asi on kindel, need mehed said millegi erakordsega hakkama. Sieg hail Rammstein!

Midagi sügavat laulust "Heifisch"("Haikala")

Und der Haifisch, der hat Tränen
Und die laufen vom Gesicht,
doch der Haifisch lebt im Wasser -
so die Tränen sieht man nicht.

In der Tiefe ist es einsam
und so manche Zähre fliest
und so kommt es, dass das Wasser
in den Meeren salzig ist.


Ahjaa, no big deal wadeva, aga need hullud mehed tulevad EESTISSE 3ndat korda. Nüüd algab programm "krt, kust ma 700 pileti jaoks saan järgmiseks nädalaks"

Südame rütm ja hinge keel

(Kes tahab informatiivset artiklit lugeda, nautige elu24.ee staarreporteri Mart Roosaare üllitist(kel on endal ka väike andekene peidus))

Need emotsioonid, mis ma eile õhtu tundsin olid liiga tugevad, et neid vaid endale hoida. Seepärast mõtlesin ma mõned read kirja panna.

Jutt käib muidugi Dub Fx-ist. Mehest, kes hoolimata praegusel ajal muusikamaailmas levivast pornost, suudab siiski luua ainulaadset ja omapärast muusikat. Dub fx on kaasaegne spiilmann, hipi, mustlane, kes esitab oma muusikat maailma eri nurkades. Ta on korduvalt lükanud tagasi suurte plaadifirmade pakkumisi, kes tahavad selle fenomeni pealt lihtsalt kasu teenida ja taas omapäratu popmuusiku luua.

Aga tulles tagasi Pärnu Kontserdimajas toimunud esinemise juurde. Esinemiskoht ei sobinud kokku muusikaga. Keegi ei taha minna mõnda underground klubisse sümfooniaorkestrit kuulama, samamoodi ei saa kuulata muusikat, mis kogu keha oma rütmiga liikuma paneb, pehmel sametil istudes.....ei, ei taha. Lava ees, psühedeelilisest muusikast kantuna, kogu hingest tantsides, nii oleks mina seda kontserdit kogeda tahtnud.

Kui aga see väike miinuspool välja jätta, siis oli kontsert väga muljetavaldav. Esimesed 50 minutit olid kui armastusluuletus, saadetuna biidist. Koos oma kaaslase Flower Fairy'ga, kellest on enamus laule ja kes on tema teine pool, suutsid nad minu südamesse tungida. Nende nägudest oli näha, et nad mitte ei laulnud, vaid tundsid laulusõnu ja tegid hingemuusikat- hingest hinge. Flower Fairy suutis oma omapärase hääle ja flow'ga väga sügava mulje jätta ja tõestada, et ta ei ole vaid Dub Fx-i tüdruksõber, kes temaga kaasas longib, vaid arvestatav muusik.

Teine vaatus sisaldas vanemaid lugusid ja tunduvalt rohkem trip hopi. Madalad bassisagedused sööstsid minust läbi ja andsid lugudele erilise lisaväärtuse. Siis tundsin ma eriti puudust toolideta parterist. Minu jaoks oli kindlasti kirsiks tordil laul "Step on my trip" ja "Flow", kuigi saksofonimängija oli puudu. Ja kontserdi lõpus, kui Dub juba rahvast tänas, tõusid kõik püsti-lõpuks! ja nauditi üht lisalugu.

Õhtu jätkus Beach Clubis aftekal. Kuigi see koht on täielik urgas ja ma ei imesta, miks ma sinna polnud enne sattnunud ja kunagi enam ei satu, oli jätkuv pidu täitsa tore. Aga mitte seepärast, et Dub Fx tegi seal pooletunnise seti, vaid Rauno Bella koos Dj-ga. Väga lahe ja uus elamus: segada kokku kaht nii erinevat muusikat- instrumentaalset metal trumme ja elektrooniline mussi. Tantsida sai, kõvasti, aga muusikaliselt oli Dub-i esitus suht 0. Kui ta märkas, et imestele ei läinud tema enda muss peale, hakkas ta rahvast osavalt narrima, tehes tuntud klubihitte järele.

Kokku võttes oli hea jälle omas elemendis -kontserdil, olla ja kvaliteetmuusikat nautida. sai nalja, juua, tantsida, muusikat nautida, mütsi (minult) varastatud ja Flower Fairylt musi ja autogrammi särgile :D.........not a bad night at all



NB! Merru ma katsun tihedamini kirjutada :P