Buk

Üle pika aja sai jälle Bukowski kätte võetud. Romaan "Hollywood" räägib Hollywoodi maailmast Buk-i silmade läbi. Põhineb tema kogemusel filmi stsenaariumi "Barfly" kirjutamise ja filmise ajal. Kindlasti ei ole see tema parimaid teoseid ja tunda on ka tema rahunemist, vanemaks muutumist: roppusi ja nikkumiskirjeldusi peaaegu ei olegi. Kindlasti tasub enne/pärast vaadata ka filmi. Kokku andsid need päris hea terviku.

Vaatsin ka filmi "Factotum", mis põhinem Buki samanimelisel romaanil. Oma ülesehituselt on nad "Baarikärbsega" üsna samad: põhisüžee, peategelase (Henry Chinaski) olemus ja käitumine ja filmi kulgemine. Neid kahte võrreldes ei oska otsest parimat välja valida, kuigi Rourke mängis oma rolli hästi välja. Kel huvi Buki või Dilloni vastu pole, sellele vast film väga huvi ei paku. Küll on see maiuspala fännile.

Mõningaid noppeid raamatust:
"Raha on nagu seks. Näib palju olulisem siis, kui seda ei ole."


"Tihti juhtub, et kui suhtlen inimestega, ükskõik kas heade või halbadega, lülituvad mu meeled lihtsalt välja, nad väsivad, ma annan alla. Olen viisakas. Noogutan. Teesklen, et mõistan, sest ei taha, et keegi haiget saaks. See on nõrkus, mis on toonud mulle kõige rohkem pahandusi. Püüd teiste vastu kena olla on tihti lõppenud sellega, et mu hing on ribadeks kistud nagu mingi vaimne pasta. Ükskõik. Mu aju lülitub välja. Ma kuulan. Vastan. Ja teised on liiga lollid taipamaks, et ma ei ole nendega."

"Mäletasin, kuidas mu isa oli seadnud hüpoteegi põhimõtteliselt tervele oma elule, et aga maja osta. Ta ütles mulle: "Vaata, mina maksan terve oma elu ühe maja eest ja kui ma suren, saad sina selle maja endale ja maksed terve oma eluaja ühe maja eest ja kui sina sured, jätad need majad oma pojale. See on siis juba kaks maja. Ja siis su poeg..."
Kogu see protsess tundus mulle kohutavalt aeglane: maja maja järel, surm surma järel. Kümme põlvkonda, kümme maja. Siis on vaja vaid ühte inimest, kes kõik need majad maha mängib või paneb tule otsa ja lidub mööda tänavat minema, munad puuviljavõrgus."


"Vaesed neegrid vihkasid. Vaesed valged vihkasid. Ainult siis, kui neegritel oli raha ja valgetel oli raha, võisid nad seguneda."


"Ega naisõigluslastel midagi viga ei ole, aga nad kipuvad kõik hapniku ära tarvitama ja õhu puudusest on seal niigi palav."

Mind Cellars

Kui ma poest kahe veinipudeliga naasin ja neid õrna pilguga uurisin, tabas mind mõistmise moment. Lõpuks taipasin, miks iga kord veini juues mind eriline tunne valdas.

See tunne, mis tekib kui avad uut Merlot’ ja täidad kurat-teab-mitmendat pokaali veini ja sul on muust maailmast suva. Tsunaamid, mis rebivad 45-tunniste töönädalatega pilusilmade armetuid elukesi lõhki, uue valitsuse loomise läbirääkimiste tupikseisud, hinnatõus, rasedad teismelised ja suguhaigused, töötus, vaesus, viletus ja sinna otsa pseudoprobleemid rindade ja peeniste suuruse pärast – see kõik jätab sind külmaks. See üks sõõm viinamarjakoorte mahla ja piiritusesegust Bollino peeti või Hispaania tippklassist Sauvignon’i – hindmatu. On võimatu kirjeldada seda nipernaadilikku naiivsust ja lapselikku rõõmu, mis see annab.

Veinid on nagu naised. Nende figuur, välimus, kangus, iseärasused, aroom ja muidugi see ainulaadne ja kordumatu tunne kui sa esimest korda suud annad. Uhkele välimuse järel avastatud väärtusetu sisu ja pettumus. Tavapärasest välimuse varju peitev jumalik sisu. Lollikindel ning turvaline variant. Ja muidugi see, mida ikka ja jälle kaugusest imetled, peas tiirlemas kättesaamatuse mõtted. Jah, naised kui veinid ja veinid kui naised. Kõik nii sarnased ja samas nii omamoodi.