Hansapäevadest: seest ja väljast

Nüüd, kus on korralikult kaineks saadud ja välja puhatud võib väikse kokkuvõtte teha sellest, Pärnu jaoks esimesest, internatsionaalsest üritusest.

Kohe alustuseks võib ära öelda, et saadi täitsa hästi hakkama. Eriti arvestades seda, et eelarve langes 7,5 miljoni pealt 3,5-ni. Päris palju, või mis? Oma rolli mängis ka see, et kasutati vabatahtlike abi ja korraldusmeeskond oli suuresti linnavalitsuse omad inimesed. Nii tuli näiteks Hansapäevade ajalehe eest maksta vaid trükikojale (kujundamine, tekstid olid kõik enda inimeste tehtud).

Märkimist väärt on ka tänavuse ürituse imago. Kivisildniku loodud moto ("Meie igapäevane tulevik"), hansapäevade logo (stiliseeritud 17. sajandi Pärnu kindluslinna plaan) ja punane õun sümboliseerimaks Pärnu kui linna küpsust, tekitasid ühtekokku tervikliku pildi ja olid kunstilises mõttes hästi tehtud. Ka meeldis mulle ürituse terviklik melu: üle pika aja tundus mulle, et Pärnu väärib oma suvepealinna ja kuurorti tiitlit.

Rääkides veel kultuursest küljest, siis oli see küllaltki paradoksaalne. Otseselt hansapäevadega (ehk tolle ajastuga) seotud esinemised olid pigem seotud hetkelise emotsiooniga "vaat kui tore ja huvitav" ehk ei suutnud rohkem köita kui 5 sekundist. Aga Bluusiklubi ja John Stuart Milli esinemised (ehk siis tänapäevased) suutsid küll minu muusikamaitset kõdistada. Ehk peaks korraldajad seda edaspidi arvestama, et vaid torupillidest, jauramitest ja paaniflööti mängivast peruulasest jääb siiski veidi väheks...

Vabatahtliku töö oli küllaltki vägev, kuigi oleks rohkem huvitavaid probleeme oodanud. Ainuke päev mil me midagi korda ka saatsime oli 25. juuni, ülejäänud 2 päeval koosnes töö suuresti Facebook'i mängudest ja ootamisest. Aga purjus kaunapilslased, 60 aastsed "vanade torisejate" saksa dublandid ja maasikatega vene  noor ajakirjanik muutsid päevi sisukamaks. Kokkuvõttes jäin rahule: sai keeli jälle praktiseerida ja eriti meeldis mulle see, et sa tahad tööle minna, vägev tunne on kui motivatsioon ei ole raha.

Võib-olla on huvitav ka see, et see väline melu (millele Pärnu suurepärane ajaleht rõhku paneb) on tegelikult Hansapäevade vähemtähtsam külg. Et anda rahvale seda, mida nad ikka erinevatel ajastutel on ühtmoodi ihanud: tsirkust ja leiba. Tegelik hansalinnade delegatsioonide kokkutuleku eesmärk on turismi, koostöö, majandus- ja kaubanduskontktide arendamine jne.

Tänu hansapäevadele on Pärnu saanud väikse iluoperatsiooni ja mõningaste mööndustega on linn täitsa ilus.  Kui vaid linnaisad ja kaupmehed aru saaksid, kui palju potentsiaali on meie linnal ka väljaspool suvehooaega...siis oleks lootus, et ma ei peaks Pärnut 10 kuud aastas provintsiks kutsuma.

ma olin ka unevagesuses. nii kui välja puhatud on, kirjutan :)

Kes seda loeb?

Gimme a sign.

Teisipäevaõhtune ETV

Pärast jalgpalli ja saadet Eesti TOP 7 ei olnud mul ikka väsimus saabunud ja ülimas laiskuses ei viitsinud raamatut ka lugeda. Nõnda vahtisin idiotbox-i edasi. Ja oi milliseid saateid ma nägin, peab seda teistega jagama.

Kõigepealt saade "Pult", mida ma olen sattunud vaatama ühe korra varem. Saatejuht on Chalice'i epilaatori loost tuttav hurmav hääl Rein Pakk. Iga kord lahatakse kaasaegse ühiskonna probleeme koos mõne "kultuuriinimesega". Ise olen sattnud massikultuuri ja tarbimisühiskonna temaatika peale, ja krt. paremat tossuseriaali on raske leida. Kahekesi aetakse 98% ulatuses (vahel on täitsa arukat juttu ka) jaburust suust välja (nagu Juur ja Kivirähk, aga nad teevad "kultuuriinimese" näo pähe). Küll lahkavad nad neegrimuusikat ja laulu "Love Hurts" või hoopis Bruce Lee võitlustseeni vägivallatust, mida nad võrdlesid mehe vs. naise vahelise võitlusega tangos...whaaat!? Vaadake ise

Teine vägev saade, mida soovitaks kõikidele happesõpradele on sarja Elustiilid, TEHNO osa. No lõpphull asi, visuaalselt väga psühedeeliline ja muusika ülimalt transitiivne. Semperi noorusaja kraami näeb ka seal. Kogu see terviklik asi oli suht hull ja ma ei oskagi kirjeldada, tsekkige ise: ETV saadete arhiiv

Tänane mõttesüntees:
"Me ei oska enam unistada, sest kõik unistatakse meie eest ära. Unistused toodetakse nagu kõik muu: vorbitakse standardite järgi ja pakendatakse sobivasse vormi. Ja kui me neid lugedes, vaadates või kuuldes alla neelame, tundub, et need on tulnud meist enesest."

Päeva hhhuumor!

Tere, Pärnu!

10 päevaga 5 eksamit sooritatud ja koos tavaariga Pärnu kolitud. 4 eksami tulemused teada ja paremini ei oleks olnud  võimalik minna. Kui selle pedereeritud diskreetsed struktuurid ka läbi saaks... Igatahes ehk saab järgmine semester ka õppetoetust.

Reede sai kõlakoja taga muru peal õlut libistada ja konsertuuri "Disko pole oluline, punk on põhiline". Mängiti lood kiiresti ära ja pandi pillid kokku. Huumorit polnud ja üldse oli suur pettumus. Kindlasti oleks saanud seda selliste staaride plejaadi juures midagi vägevamat teha. Küll tahaks ma Salleri poolt kokku pandud Eesti pungi kogumikku

Laupäev sai külastatud festivali "Reiu Rock". Asukoht oli väga ilus ja esinejad head. Inimesi oleks võinud rohkem olla ja festivaliala suurem olla. Aga muidu pole nurisemiseks põhjust. Esimest korda ja vigu tekib paratamatult. Röövel Ööbik, Kitto ja The Belka olid kõik vägevad ja lunastasid piletihinna.

Nüüd ma siin olen oma väikse pohmakaga ja koriseva kõhuga, vaatamas voodist telekat, kus üks kommentaator pidevalt morbiidse häälega "Ajee" sõnab...pärast intensiivset mõttetööd saan aru, et see on ühe Ghana mängija nimi. Hi-hii, Ajee ja Annan.

Otse raekoja platsilt

TEADAANNE!

Peruu paaniflöödi bänd on Tartus maabunud ja hoiab ülikoolilinna tänavad oma bambuselise kõlaga muusikaga turvalisena. Hiigel-merisead ei kujuta enam ohtu.

Kordan, kõik on kontrolli all, ohtu pole!

OVER AND OUT!

Kui sind valdab WTF!? tunne, siis kiika siia