Me kõik oleme omamoodi armistunud,
nagu tänavanurga plank,
mis elu pidevalt vahetuvatest afiššidest
on kaetud olnud aegade knopkaaukega.
Ainsa kaitsena eneselt,
tõest värvi tõukab turjalt.
Koorunud värv,
kui pisar, langeb maha.
Punane, must, beež või lilla-
pole vahet,
mis uue kihiga end taas katta.
Tõeline pale siiski näha neile,
kes piisavalt lähedalt vaadata julgevad.
Kas Sa julged?
30. aug 2010
27. aug 2010
S. Dovlatov "Kohver"
"Kõiki inimesed võib jagada kahte liiki. Nendeks, kes küsivad. Ja nendeks, kes vastavad. Nendeks, kes esitavad küsimusi. Ja nendeks, kes vastuseks pahaselt kulmu kortsutavad."
"Armunud kerjuse mis tahes mõte on kuritegelik."
"Ma arvan, et armastusel ei ole üldsegi mõõdet. On ainult kas jah või ei."
Unetus ja päriselu
Poole päevani magamistega seoses on unerütm päris sassis, seega tundub kell 3 öösel olevat mu kirjandusliku eneseväljenduse tippaeg, nii et tahaks teiega jagada natuke juttu 3-st dokumentaalfilmist, mida IN-is sai vaadatud.
The Mark of Caïn (2000) - lugu siis vene vangide tatoveeringutest ja nende sümboolika tähendustest. Samas ka juttu üldisest eluolust ja vanglaelust. Kaadrid meenutasid küll Murru vangla varemeid- ikka päris jube. Huvitav aspekt mida filmis näidati oli see, kuidas ka vanglas ei suuda inimesed kohaneda uue (st. nõukogude aja järgse) eluviisiga, kus valitsevad raha ja narkootikumid.
The Yes Men Fix the World (2009) - kaks vabamõtlejat, kellele on antud tõeliste poliitikute välimus ja kuradima palju julgust, et püüda saavutada mõtlematut: päästa maailm. Seda püüavad nad teha üks samm korraga, esinedes erinevate organisatsioonide ja suurfirmade eestkõnelejatena, pettes respekteeritud meediat nagu BBC ja CNN ning kogudes enda ümber hulganisti meediakära. Kas nad oma tegevusega mingit suuremat mõju avaldasid.....see jääb igaühe enda otsustada. Üht julgen küll väita- naerda saab päris palju ja filigraanset ärapanemist on küllaga.
Ceský sen(Czech Dream) (2004) - filmiakadeemia tudengid Vit Ja Filip otsustavad lõputööna korraldada Tšehhi kõige suurema meediamulli, et see kogu riigi rahva ees lõhata. Mõeldud, tehtud. Oma ala spetsialistidega koostöös ja hulganisti raha mattes korraldatakse üüratu kampaania: plakatid, flaierid, ajalehe-, tele- ja raadioreklaamid, professionaalne reklaamlaul, toodete kataloog jne. Kõik promomaks kaubamaja, mida ei ole ja mida ei ole kavas ka kunagi ehitada. Loo üks püante on see, et seda tehakse riigi (st. maksumaksja) raha eest. Ah, et miks selline rahva lollitamine? Vaadake ja saate teada.
23. aug 2010
1 kuu ja 12 päeva
Just nii kaua olen pidanud väikest pausi blogisse kirjutamisest ja üldse igasugusest loometööst. Pigem käisin avatud silmade-kõrvadega ringi ja ammutasin endasse endaga ja ümberringi toimuvat. Igal juhul olen jälle mõne elukogemuse võrra rikkam, kas oli see hea või halb... vot ei tahaks sellele üldse mingit hinnangut anda.
Nn "Euroopa tripp" oli lahe ja üsna ekspromt reisimine on oma kurnavast iseloomust hoolimata siiski vägev reisimisviis. Julgen soovitada ka teistel proovida. Noor-ajakirjanik Roosaar treis ühe Waltri 4-packi taga peetud kõnelusest väikese kirjatrüki Pärnu Postimehe tarvis. Soovitasin küll, et parem oodaku mu endised klassiõed ära, kes käisid veel ägedama konseptsiooniga reisil/matkal Hispaanias, kuid ju oli siis ühe artikli mahus huvitavaid seiklusi küll. Keda huvitab, siis on võimalik seda lugeda 21. augusti Pärnu Postimehest või siis oodata kuni see online-väljaandes täies mahus ilmub. Ahjaa, palun ärge tulge rohkem jutuga, mis kõlab parafraseerides umbes "Issand, nii lühikeseks jäigi reis? Mis Juhtus?". Ausalt midagi hullu ei juhtunud, tülli ei läinud ja peksa ka ei saanud, lihtsalt mingine hetk said rahavarud otsa ja tuli hakata mõtlema koju naasmise peale. Reisikaaslased olid mõnusad, saime erinevatest iseloomudest ja soovidest hoolimata teineteisega ilusti hakkama. Kogu trippi kokku võttes võib küll öelda, et reisimisisu tõstis see lakke. Juba käisid uitmõtted Joonasega, leidmaks raha USA-sse jõudmiseks...
Viimasel ajal on lugemine suhteliselt kesine olnud. Reisil sai õpetatud Hemingway "Hüvasti, Relvad", mis ausaltöeldes oli minu jaoks üsna loetud teema, ju vist asi selles, et Remarque'i on päris palju loetud. Igatahes ei olnud mulje midagi erilist. Slashi autobiograafia sai läbi loetud ingliskeelsena (lähtudesi sõprade soovitustest) ja oli, minu jaoks pisut üllatavalt, väga hea. Suurem rõhk oli pandud Slashi kui isiksuse kujunemise ja muusikalise loomingu tekkele, mitte sex, drugs & rock'n'rolli ülistamisele. Igasuguse panojutu ja joomameeste tegudest lugemise jaoks võib ette võtta mõne Juha Vuorieni raamatu. Minu antipaatia Axl Rose'i vastu suurnes veelgi ja raamat andis kinnitust minu eelarvamustele temast kui isiksusena;ta hääl pole nagunii kunagi mulle pinget pakkunud. Sergei Dovlatovi "Kohver" sai mõne tunnikesega pargis läbi loetud ning tuleb tunnistada, Alberti poolt kõlanud kiidulaul ei olnud absoluutselt üle paisutatud (natuke juttu antud teosest võib leida siit ja kirjanikust siit). Need lood on väärt trükimusta nägema ja viis kuidas ta neid edasi annab on üsna meisterlik, kindlasti tasuks kaeda.
Tartus on uus elutsemispaik jalakäijate silla juures, Ülejõel. Tulge külla ja ma õpetan teid oma uut lemmikut, Backgammonit, mängima.