Tänu vaheajale (ja sessile) on olnud aega uut muusikat ja filme vaadata (minu jaoks uut). Nüüd on neid juba päris paras hulk kogunenud, et ka mõned read kirja panna. Sügavat esseistliku ja tuumani jõudvat teksti siit ei leia, pigem väga subjektiivset arvamust. cheers!
Linateosed
A Film With Me In It (2008) - see film jäi mul silma, kui märkasin peaosas üht nime: Dylan Moran, kes on teada-tuntud sarjast Black Books, mis on iga briti huumori austajail must-see film. Igatahes vaatasin ma seda koos Tibu ja Jonniga ning üksmeelselt ütlesime: "WTF!?". Seal ei olnud ei huumorit, põnevust, actionit ega draamat. See lihtsalt kestis ja kestis, kuni lõppes. Nii külmaks pole mind üks film enam ammu jätnud.
Bad Lieutenant (2009) - Nicolas Cage tuleb tagasi jälle rollis, mis on täiesti temale mõeldud. Korrupeerunud, narkotsi ja naisi panev politseinik, kes teeb nagu ta tahab Katarina järgses New Orleansis. Nalja, seksi, actionit- mida veel tahta. Paar tseeni meenutasid "Fear and Loathing..." kaadreid. Üldiselt keskmine film.
Barfly (1987) - ainus Charles Bukowski poolt kirjutatud screenplay. Ta ise ei jäänud filmiga rahule, sest tema arust pingutas Mickey Rourke oma rolliga üle, ei tabanud karakterit. Kuid see lähem kogemus Hollywoodi siseeluga inspireeris Bukowskit kirjutama "Hollywoodi" kogu oma sügavas õeluses ja pasas. Igatahes oli see hea jätk vastloetud teosele "Naised", kandis sama meeleolu ja meeletust. Rourke oli hea, kuid vale karakter. Faye Dunaway, kes on küll vanema generatsiooni näitleja, kandis enda rolli väga hästi välja.
Gamer (2009) - idee väga hea, idee on väga hea ja ajastukohane....kuid teostus, oh see teostus. Lühikese ajaga püüti edasi anda liiga palju tegevust ja süžeeliine. Sellest oleks saanud väga hea linateos, kui oleks lisatud actionile veidi sügavust, et tekiks tegelaste vastu minginegi sümpaatia. Actioni poolest vaadatav, muidu mõttetu.
High Life (2009) - lootused olid väga kõrgel : neli morfiinisõltlast, kes püüavad teha intellektuaalset panaröövi. Kuid film valmistas pettumust, nalja oleks saanud kordi rohkem teha või hoopis "Trainspottingu" suuna valida. Pettumus.
Law Abiding Citizen (2009) - kui ma enne tegin Gerald Butleri "Gameri "filmiga maha, siis selles linateoses andis ta suurepärase esituse. Tema valu, viha ja intelligents oli usutav. Temaga koos tegi hea etteaste Jamie Foxx, kes on juba tuntud oma hea näitlemisoskuse poolest, eriti draamas. Kogu kompott jättis hea mulje ja elamuse. Julgen soovitada.
The Hurt Locker (2008) - film, mis kandideerib Kuldsele draama-Gloobusele "Avatar"-i ja "Inglourious Basterds" kõrval. Justkui kääbus hiiglaste vahel. Kuid kääbus vaid visuaalses mõttes (Avatari muljed põhinevad kuuldul, ise veel näind pole). Draama seisukohalt on tegu väga hea filmiga, paremaga kui Tarantino oma ja ma arvan, et ka "Avatar"-ist on ta peajagu üle. 3 erinevat meest pommidemineerimise rühmast, kes kõik tajuvad ümbritseva Bagdadi vaenulikke tänavaid erinevalt. Ja hämmastavaks teeb kogu asja see, et kogu selle alfa-isaste pärusmaa režissöör on naine (Kathryn Bigelow). Üks tõelistest konkurentidest Gloobuserallil.
The Invention of Lying (2009) - kujuta ette maailma, kus keegi ei oska valetada...keegi peale sinu. See ongi filmi peaidee ja kogu huumor on selle ümber ehitatud. Sekka veidike nalja religiooni üle ja ongi valmis kooslus, mis ajab sind südamest naerma. UK "The Office" staari Ricky Gervais'i poolt kirjutatud.
Whatever Works (2009) - seda filmi juhtusin vaatama teel Pärnu poole koos Mikuga. Teadmata filmist midagi asusime seda siis vaatama, ja mulle meelis see. Romantiline komöödia, kuid mitte kumbagi traditsioonilises mõttes. Palju filosoofiat, kirjanduslikke kujundeid ja irooniat. Minu tüüpi film.
