QR kood ehk 94 aastast pärit uudis

Võib-olla mäletate energiajoogi Starter kampaaniat, kus olid samasugused ilusad mustrid pudelikese peal. Arvatavasti mitte. See on minu teada eestis ainuke kord, kui nähti selle tehnoloogia potentsiaali. Kahju, et see rohkem populaarsust ei kogunud.

Selle nimi on QR kood ja kujutab endast maatriksi (2 dimensionaalne) ribakoodi. Selle tehnoloogiaga on võimalik kujutada kuni 4 296sümbolit või 2 953 baiti (see on päris suur pilt). Ehk siis päris suur  hulk informatsiooni. QR koodi lugemiseks on vajalik skänner või lihtlabane mobiiltelefoni kaamera. Sobib iga mobiil, millel on kaamera. Tarkvara valik on kasutaja teha: Nokia oma (töötab muidugi ainult Nokiatel) või eri tootjate mudelite sobiv Kaywa Reader (neid on veel ja veel). Üldjuhul on igal variandil ka oma QR koodi looja nt. Kaywa Generator.

Kindlasti küsite - Aga miks on see kasulik? Tööstus kasutab neid juba ammu erinevate komponentide identifitseerimiseks (nt. Nokia laadijal ja mobiili aku all võib neid kohata). Teine sektor, mis saaks sellest kasu lõigata on reklaam. Kujuta ette olukorda, kus plakati/toote/pakendi peal on see väike QR kood (mis viitab toote kodulehele).  Praegusel ajal on enamustel telefonidel kasvõi madala resolutsiooniga kaamera küljes ja minginegi internetiühendus (WAP, EDGE, 3G, 3,5G). Poes olles on mul soov saada toote kohta rohkem/aktuaalset infot. Suunan mobiilikaamera QR koodile ja saan veebiaadressi, et kodulehele lugema minna.Või teine stsenaarium. Näen plangul vägevat kontserdiplakatit. Kuna plakat on üsna piiratud ruumiga, siis tuleb teha väga väike valik kogu olemasolevast infost. QR koodina võib aga kujutada nt. ajakava või mingit muud lisainfot või hoopis kodulehele suunata. Igatahes võimalused on väga suured ja leidlikkuse korral saab seda tehnoloogiat väga efektiivselt ära kasutada.

Trükkides Googelisse "QR code generator" leiate lehtede viisi QR koodi loojaid, millega saab edasi anda
SMS-e (koos saaja numbriga) Linke (eriti kasulik, kui ei viitsi käsitsi telefoni trükkida) Google maps asukohta Kalendri sissekannet Telefoni nr, e-maili Wifi nime ja parooli Uut kontakti jne...

Head avastamisrõõmu!

Turvaaukude nädal

Viimasel nädalal on minuni jõudnud teadmised päris tõsiste turvaaukude kohta. Ning kõige üllatavam on see, et ma poleks oodanud nende ilmemist sellistes kohtades.

Esimene on siis ülemaailmset tähelepanu köitnud Mozilla Firefoxi laiendus Firesheep, mis laseb paroolita wifi võrkudes (muul juhul ohtu pole) mõne klikiga pääseda ligi selliste saite nagu näiteks Facebook, Twitter, Wordpress, Windows Live, Google jne. kontodele. Samuti on kuulduste järgi ka mitmed eesti sotsiaalsed saidid samamoodi haavatavad. Kasutades iidvana koodijuppi pääsetakse ligi võrgus sisselogitud kasutajate küpsistele ligi ja kasutatakse neid. Valmiskirjutatud laienduse tõttu saab sellega hakkama iga minimaalse arvutikasutuse oskusega inimene. Minu seisukohalt väga vägev viis tõmmata tähelepanu puudustele ja laiskusele, mida veebisaitide omanikud on püütnud vältida/peidus hoida. Lahendus on iseenest lihtne: on vaja kasutada krüpteeritud HTTPS protokolli (see sama, mis näiteks internetipankades). Soovitan lugeda laienduse autori blogist. Seal on välja toodud eesmärgid ja järgnenud üldsuse vastukaja.

Lahendus: Liigu virtuaalsest sotsiaalvõrgustikust tagasi pärisellu või kasutada mõnd lisa, mis sunnib lehekülgi suhtlema HTTPS kaudu. Näiteks Force TLS FF jaoks.

Teise turvaaugu pärast olen ma eriti pettunud. Suure hurraaga reklaamitud ja meeletu rahastusega  ID-kaardil on veel turvaauke. Kui 2002 saadeti ID-kaardi paroolid (PIN-id ja PUK) ümbrikus, mida oli võimalik laualambiga läbivalgustada ja koodid vabalt välja lugeda, siis nüüdne probleem on seotud ID-kaardi tarkvaraga. Täpsemalt on see seotud ametliku ehk AS Sertifitsserimiskeskuse poolt arendatud tarkvaraga. Suvaline sait saab lugeda ID-kaardilt nime ja isikukoodi. Seda probleemi saab vaadelda lehel: http://id.anttix.org/leak/leak.html.

Lahendus:  Külastada tihedamini pangatellerit ja vedada end valimiskasti juurde või kasutada vabatahtlike poolt edasi arendatud (turvalisemat) tarkvara.

Vana klassika

Viimasel ajal on lugemine tahaplaanile jäänud ning peamiselt on vaadatud filmiklassikute hulka kuuluvaid teoseid. Esimesena sai vaadatud paljukiidetud Ristiisa triloogia, mis oli täitsa korraliku süžee ja näitlejatööga film (eriti Pacino), kuid mis ei jätnud sügavat muljet. Ja kui keegi küsiks draama, actioni või krimi kohta, siis ma ei oskaks midagi välja tuua, sest lõpmatult veniv film jättis mulje, justkui see oleks "Tuulest viidud" meeste versioon. Ääremärkusena lisaks, et Ristiisa looja Mario Puzo kirjutas raamatud raha teenimiseks, ei kõla just väga kutsuvalt või mis? Nii pean (vist kurbusega) tõdema, et jälle üks saaga, mida on massiliselt ülistatud, on mind järjekordselt külmaks jätnud. Just nii nagu Potter, Videvik...

Jätkates gänsterite lainel jõudsin Goodfellase juurde, mida ma, hoolimata eelnevast arvamusest, siiski polnud näinud. De Niro, Ray Liotta ja Joe Pesci toimisid kolmekesi uskumatult hästi ja keskne teema -poisikese tee gängsteriks ja langus- suutis tüüpilise gängsterifilmi natuke rohkem rikastada. 2 tunni ja 15 minutiga sai jämedalt võttes sama ära öeldud, mis Ristiisas, sest ei püütud tuua sisse 150 eri karakterit ja neile kõigile eraldi aega pühendada ja "Inimlikku komöödiat" luua.

Uuestinähtud "The Big Lebowski" kohta polegi midagi öelda, suurepärase elufilosoofiga mees, kelle nimijoogiks on White Russian. Tasub ikka aeg-ajalt vaadata. Parim on see RHCP "Flea" mängib seal nihilistist sakslast, kes teeb 2 teise fritzuga überhaarcore technobändi nimega Autobahn.

Uus Saksa Kino festivaliprogrammist jäi silma film nimega John Rabe. Saksa filmitegijad on ta nüüd salvestanud sinna ajalooliste kangelaste hulka, kus on ees juba mehed nagu Oskar Schindler ("Schindleri Nimekiri") ja Paul Rusesabagina ("Hotel Rwanda"). Nimelt rajas ta käputäie (~27 võõramaalasega) Nanjingi linna demilitariseeritud tsooni, kus ei olnud ei Hiina, ega Jaapani sõdureid olla. Nii loodeti päästa Hiina tsiviilelanikke agressor Jaapani sõdurite eest ja tänu neile elasid 200 000 inimest selle jubeduse üle. Enamusi õudusi kujutati ka filmis: massihukkamised, peade maha raiumise võistlus, vägistamine ja arutu tapmine. Kuigi sündmuse paremaks mõistmiseks tuleks lugeda või mõni dokumentaal vaadata. Need vägistamised ja mutaleerimised on räigelt võikad...lausa uskumatu julmus. Üks ajaloouurijaid, Iris Chang, kes kogus materjali oma raamatu "The Rape of Nanjing" tarbeks, sooritas enesetapu pärast teose väljaandmist, nii piinatud oli ta hing sellest, mida ta teada sai. 

Tulles tagasi filmi juurde, siis tasub seda kindlasti vaadata. Nii ajaloolise tausta kui ka hea kinokunsti enda poolest. Ja näitleja, kes Rabet mängib on äravahetamiseni sarnane päriselu esindajaga. Uskumatu.

Äkki 3. kord õnnestub ehk EAKO ristiretk

 Ma lootsin, et ma ei pea sellest jälle kirjutama, kuid ridamisi on hakatud minu lemmiksaite kiusama ja nii puudutab see ka mind. Kõigepealt Ninjavideo.net kinnipanek USA võimude poolt, siis järjekordsed Thepiratebay.org kohtuprotsessid ja nüüd ka Subclubi kiusamine EAKO poolt, juba kolmandat korda (viimasel kahel korral pole neid edu saatnud). Not cool.

Kui otseste downloadide ja torrentite puhul on võimalik luua mingi pretsedent, siis subtiitrite puhul on see mulle senimaani jäänud arusaamatuks. Subtiitreid annab võrrelda laulusõnadega. Kas laulusõnade internetti riputamine on piraatlus? Kas see kahandab CD-e läbimüüki? Ma julgen väita, et ei. Subtriitrid on alati kasutajate omalooming ja peaks idee järgi kuuluma ju neile.Ma oleks tänases postuse hoopis Gainsbourgi eluloofilmist ja Dovlatovi teose "Tsoon" baasil tehtud "Komediya strogogo rezhima"-st kirjutanud, aga kuna rahaahnete "autorikaitse" bürokraadid võitlevad kunsti levimise vastu, sõna otseses mõttes, siis pidin sõna võtma. Ma ei usu, et kunagi ilmub see vene film eesti subtiitritega, et ma saaks seda kinno vaatama minna või DVD-l nautida. Võib-olla pean selle ära kustutama, sest oma olematu vene keelega ei saa ma hakkama.... kahju on kui sellised asjad piiravad ideede levikut.

Kui midagi meeldib tarbijale, siis on ta nõus ka selle eest maksma. Mulle meeldivad artistid, kes kasutavad põhimõtet "Maksa palju heaks arvad". Sest hind, mis praegusel ajal küsitakse, ei vasta enamusel juhul absoluutselt sisule. Või nagu Ninjavideo manifestis kirjas oli:

"You … YOU have done this. You … The studios with your inflated budgets and your ridiculous salaries. You have fed the mob insignificant tidbits about celebrity antics in order for them to pay out their retirement funds in popcorn prices. But not all amongst this mob are sheep."  

Hinnad on kunstlikult nii kõrgeks aetud, et isegi suurima tahtmise korral ei jõuaks ma oma muusikajanu originaalplaatidega ära toita. Ja lõppude lõpuks olen ma siiani arvamusel, et muusikud, kes oma teoseid armastavad, tahavad, et võimalikult palju inimesi nende muusikast kuuleks/kuulaks.

Veidi lisajuttu:

 Kus jookseb «piraadiks» olemise piir? http://wwx.postimees.ee/061105/esileht/siseuudised/182226.php

• Luba küsimata ja autoritasu maksmata on õigus teost kasutada näiteks õppetöös. Teine variant on see, et luba ei küsi, kuid maksad poest CDR-i toorikut ostes kaudselt autoritasu, mis on plaadihinna sees.

• Kui inimese plaadikogu koosnebki ainult netist tõmmatud ja salvestatud plaatidest ning ta kuulab neid ise, siis pole probleemi. Muid toiminguid selle plaadiga – rentida, müüa, annetada, kinkida – teha aga ei tohi.

• Oma tarbeks koopia tegemiseks ei tohi originaalplaati isegi sõbrale edasi anda. Samuti ei tohi sõbra jaoks plaati kirjutada. Kui aga sõber tuleb külla ja kirjutab ise selle plaadi, siis on asi legaalne. Ainus asi, mida tohib originaalplaadiga teha, on seda edasi müüa. Laenata, rentida, jms ei tohi.

• Autos enda tarbeks kirjutatud plaati kuulates ja hääletajaid peale võttes ei pea plaati makist välja võtma, sest eraautos ei toimu avalikku esitamist. Seadusekarva lõhki ajades võib muidugi öelda, et kui kuulamas on määramata arv võõraid inimesi, ei tohiks seda plaati mängitada. Kui aga tegemist on avaliku kohaga, peab muusika avalikuks esitamiseks olema luba.

• Ostes välismaalt endale mõne piraatkoopia, võib Eesti piiril tekkida probleeme, eriti kui plaate on suuremas koguses.

• Piraatplaadi levitajat võib oodata karistusena rahatrahv või kuni kolmeaastane vanglakaristus. Eestis on seni trahvid piirdunud kümnete tuhandete kroonidega, ühel juhul on määratud pooleaastane vanglakaristus tingimisi. Reaalselt vangi pole kedagi pandud.

S. Dovlatov "Kompromiss. Meie omad"

Lõpuks sain järgmise Dovlatovi teosega ühele poole. See on see kurikuulus teos, kus Dimitri Klenski tripper avalikkuse ette tuuakse. Lood on anekdootlikud ja lühikesed ning üdini elujaatava suhtumisega.

"Eestlase tunnen ma hoobilt ära. Nende välimuses ei ole midagi kriiskavat ega pealetükkivat. Neil on lips alati ees ja püksiviik sirge. Pisut nõrk lõug ja rahulik silmavaade."


"Healt inimeselt oodatakse vastavat käitumist. Talle esitatakse kõrgeid nõudmisi. Tema õlul lasub igapäevne ränk õilsuse, arukuse, usinuse, aususe ja huumori koorem. Ja siis jäetakse ta mingi lurjuse pärast maha. Lurjusele aga pajatatakse naerdes hea inimese tüütutest voorustest. Naised armastavad ainult kaabakaid, seda teab igaüks."


"Inimese jaoks, kel pole kindlat eesmärki, oli see täiesti normaalne samm. Kõik, kellel on elust ebaselge ja udune arusaa, tahavad tegeleda filosoofiaga."


"Ideoloogiat polegi vaja pooldada, see kas võetakse omaks või ei võeta. See on nagu vangla: meeldib või ei meeldi, istuma pead ikka..."


"Loomingulistest elualadest tuleks üldse hoiduda. Teine asi, kui sa seda ei suuda. Siis pole muud võimalust. Sel juhul ei vali sina teda, vaid tema valib sinu."


"Nii nagu raamatu kui ka naise juures pole oluline vorm, vaid sisu... Isegi nüüd, pärast lõputuid pettumusi, tundub see määratlus mulle igav. Minule meeldivad endiselt üksnes ilusad naised."

Pale

Me kõik oleme omamoodi armistunud,
nagu tänavanurga plank,
mis elu pidevalt vahetuvatest afiššidest
on kaetud olnud aegade knopkaaukega.

Ainsa kaitsena eneselt,
tõest värvi tõukab turjalt.
Koorunud värv,
kui pisar, langeb maha.

Punane, must, beež või lilla-
pole vahet,
mis uue kihiga end taas katta.
Tõeline pale siiski näha neile,
kes piisavalt lähedalt vaadata julgevad.

Kas Sa julged?

S. Dovlatov "Kohver"

"Kõiki inimesed võib jagada kahte liiki. Nendeks, kes küsivad. Ja nendeks, kes vastavad. Nendeks, kes esitavad küsimusi. Ja nendeks, kes vastuseks pahaselt kulmu kortsutavad."

"Armunud kerjuse mis tahes mõte on kuritegelik."

"Ma arvan, et armastusel ei ole üldsegi mõõdet. On ainult kas jah või ei."

Unetus ja päriselu

Poole päevani magamistega seoses on unerütm päris sassis, seega tundub kell 3 öösel olevat mu kirjandusliku eneseväljenduse tippaeg, nii et tahaks teiega jagada natuke juttu 3-st dokumentaalfilmist, mida IN-is sai vaadatud.

The Mark of Caïn (2000) - lugu siis vene vangide tatoveeringutest ja nende sümboolika tähendustest. Samas ka juttu üldisest eluolust ja vanglaelust. Kaadrid meenutasid küll Murru vangla varemeid- ikka päris jube. Huvitav aspekt mida filmis näidati oli see, kuidas ka vanglas ei suuda inimesed kohaneda uue (st. nõukogude aja järgse) eluviisiga, kus valitsevad raha ja narkootikumid.

The Yes Men Fix the World (2009) - kaks vabamõtlejat, kellele on antud tõeliste poliitikute välimus ja kuradima palju julgust, et püüda saavutada mõtlematut: päästa maailm. Seda püüavad nad teha üks samm korraga, esinedes erinevate organisatsioonide ja suurfirmade eestkõnelejatena, pettes respekteeritud meediat nagu BBC ja CNN ning kogudes enda ümber hulganisti meediakära. Kas nad oma tegevusega mingit suuremat mõju avaldasid.....see jääb igaühe enda otsustada. Üht julgen küll väita- naerda saab päris palju ja filigraanset ärapanemist on küllaga.

Ceský sen(Czech Dream) (2004) - filmiakadeemia tudengid Vit Ja Filip otsustavad lõputööna korraldada Tšehhi kõige suurema meediamulli, et see kogu riigi rahva ees lõhata. Mõeldud, tehtud. Oma ala spetsialistidega koostöös ja hulganisti raha mattes korraldatakse üüratu kampaania: plakatid, flaierid, ajalehe-, tele- ja raadioreklaamid, professionaalne reklaamlaul, toodete kataloog jne. Kõik promomaks kaubamaja, mida ei ole ja mida ei ole kavas ka kunagi ehitada. Loo üks püante on see, et seda tehakse riigi (st. maksumaksja) raha eest. Ah, et miks selline rahva lollitamine? Vaadake ja saate teada.

1 kuu ja 12 päeva

Just nii kaua olen pidanud väikest pausi blogisse kirjutamisest ja üldse igasugusest loometööst. Pigem käisin avatud silmade-kõrvadega ringi ja ammutasin endasse endaga ja ümberringi toimuvat. Igal juhul olen jälle mõne elukogemuse võrra rikkam, kas oli see hea või halb... vot ei tahaks sellele üldse mingit hinnangut anda.

Nn "Euroopa tripp" oli lahe ja üsna ekspromt reisimine on oma kurnavast iseloomust hoolimata siiski vägev reisimisviis. Julgen soovitada ka teistel proovida. Noor-ajakirjanik Roosaar treis ühe Waltri 4-packi taga peetud kõnelusest väikese kirjatrüki Pärnu Postimehe tarvis. Soovitasin küll, et parem oodaku mu endised klassiõed ära, kes käisid veel ägedama konseptsiooniga reisil/matkal Hispaanias, kuid ju oli siis ühe artikli mahus huvitavaid seiklusi küll. Keda huvitab, siis on võimalik seda lugeda 21. augusti Pärnu Postimehest või siis oodata kuni see online-väljaandes täies mahus ilmub. Ahjaa, palun ärge tulge rohkem jutuga, mis kõlab parafraseerides umbes "Issand, nii lühikeseks jäigi reis? Mis Juhtus?". Ausalt midagi hullu ei juhtunud, tülli ei läinud ja peksa ka ei saanud, lihtsalt mingine hetk said rahavarud otsa ja tuli hakata mõtlema koju naasmise peale. Reisikaaslased olid mõnusad, saime erinevatest iseloomudest ja soovidest hoolimata teineteisega ilusti hakkama. Kogu trippi kokku võttes võib küll öelda, et reisimisisu tõstis see  lakke. Juba käisid uitmõtted Joonasega, leidmaks raha USA-sse jõudmiseks...

Artikkel

Meie reisipildid

Viimasel ajal on lugemine suhteliselt kesine olnud. Reisil sai õpetatud Hemingway "Hüvasti, Relvad", mis ausaltöeldes oli minu jaoks üsna loetud teema, ju vist asi selles, et Remarque'i on päris palju loetud. Igatahes ei olnud mulje midagi erilist. Slashi autobiograafia sai läbi loetud ingliskeelsena (lähtudesi sõprade soovitustest) ja oli, minu jaoks pisut üllatavalt, väga hea. Suurem rõhk oli pandud Slashi kui isiksuse kujunemise ja muusikalise loomingu tekkele, mitte sex, drugs & rock'n'rolli ülistamisele. Igasuguse panojutu ja joomameeste tegudest lugemise jaoks võib ette võtta mõne Juha Vuorieni raamatu. Minu antipaatia Axl Rose'i vastu suurnes veelgi ja raamat andis kinnitust minu eelarvamustele temast kui isiksusena;ta hääl pole nagunii kunagi mulle pinget pakkunud. Sergei Dovlatovi "Kohver" sai mõne tunnikesega pargis läbi loetud ning tuleb tunnistada, Alberti poolt kõlanud kiidulaul ei olnud absoluutselt üle paisutatud (natuke juttu antud teosest võib leida siit ja kirjanikust siit). Need lood on väärt trükimusta nägema ja viis kuidas ta neid edasi annab on üsna meisterlik, kindlasti tasuks kaeda.

Igatahes on algamas kool ja 14. septembril on  juba meie mälumängu esimene kord, kuhu ma kutsun kõiki uusi ja vanu osalema. Hooaeg on kavandatud seekord pikem, koosnedes nii sügis- kui ka kevadsemestril ligikaudu 15 mängust. 

Tartus on uus elutsemispaik jalakäijate silla juures, Ülejõel. Tulge külla ja ma õpetan teid oma uut lemmikut, Backgammonit, mängima.

Nii kuum on tunne!

Tervitusi rAnatoli rannatooli laenutusest!

Pildil siis liik nimega homo Guido, keda kohtab rannas liigagi tihti. Viimased kolm päeva on möödnud siis töötähe all asendades tsükli-/festivalimeest ja hoides rannatooli-bisnessi elus. Rannas töötada on äge: saad päevitada, õlut juua ja makstakse raha ka (tegelikult tuleb tööd ka teha ja õhtuks olen sama väsinud, kui eelnevatel suvedel pärast tööpäeva ehitusel või laos). Nii et aus tehing. Tänu sellele on Euroopas trippimise jaoks raha koos ja basskitarrigi sai lõpuks ära soetatud. Poissmehe elu on ju teadagi täis palju üksikuid pimedaid sügisõhtuid. Selle asemel, et neid lollusega püüda täita (mis enamasti minu puhul toimub) võiks parem midagi arendavamat teha. Ning kuna sõprusringkonnas bassimeestest puudus, siis saigi see pill valitud. Muidugi suurt rolli valikus mängib ka minu rütmipillide lembus- hea rütm on iga laulu alustala ja bass on ühenduslüli kitarri ja trummimehe vahel. Kitarr on ju läbi proovitud- liiga rafineeritud pill minu jaoks. Oma maamehe kätega kauneid helisid välja võluda on üsna vaevaline. Bass on lihtne: 4 keelt ja mängida võib ka sõrmedega- jehuuu!

Ees seisab veel nädal aega maja renoveerimist, siis kott kokku ja vutt-vutt Katalooniasse. Nii väga juba tahaks minna ja seigelda, ehk toob see minu mõttemaailma ummikseisust välja. Tühja koha peal sammumine ja "same old thing" nüristavad meelt ja segavad normaalset toimimist.

Eurotripist ma kirjutada siia ei jõua, kuna läppar langes kaasavõetavate asjade hulgast ära. Üleskirjutisi teen kindlasti ja ehk hiljem ka postitan siia.

Kliimasoenemine avaldub ka suvises ilmas: mitmeid päevi kestnud kuumalaine jätkub ka homme ja ülehomme 34 kraadise kuumusega. Ma kardan juba, et laenatud läppar võib vedru välja vista (jälle)....püüan arvutiaega miinimumi peal hoida. Ärge teie ka vedru välja visake.

Päikest!(või varju)

Hansapäevadest: seest ja väljast

Nüüd, kus on korralikult kaineks saadud ja välja puhatud võib väikse kokkuvõtte teha sellest, Pärnu jaoks esimesest, internatsionaalsest üritusest.

Kohe alustuseks võib ära öelda, et saadi täitsa hästi hakkama. Eriti arvestades seda, et eelarve langes 7,5 miljoni pealt 3,5-ni. Päris palju, või mis? Oma rolli mängis ka see, et kasutati vabatahtlike abi ja korraldusmeeskond oli suuresti linnavalitsuse omad inimesed. Nii tuli näiteks Hansapäevade ajalehe eest maksta vaid trükikojale (kujundamine, tekstid olid kõik enda inimeste tehtud).

Märkimist väärt on ka tänavuse ürituse imago. Kivisildniku loodud moto ("Meie igapäevane tulevik"), hansapäevade logo (stiliseeritud 17. sajandi Pärnu kindluslinna plaan) ja punane õun sümboliseerimaks Pärnu kui linna küpsust, tekitasid ühtekokku tervikliku pildi ja olid kunstilises mõttes hästi tehtud. Ka meeldis mulle ürituse terviklik melu: üle pika aja tundus mulle, et Pärnu väärib oma suvepealinna ja kuurorti tiitlit.

Rääkides veel kultuursest küljest, siis oli see küllaltki paradoksaalne. Otseselt hansapäevadega (ehk tolle ajastuga) seotud esinemised olid pigem seotud hetkelise emotsiooniga "vaat kui tore ja huvitav" ehk ei suutnud rohkem köita kui 5 sekundist. Aga Bluusiklubi ja John Stuart Milli esinemised (ehk siis tänapäevased) suutsid küll minu muusikamaitset kõdistada. Ehk peaks korraldajad seda edaspidi arvestama, et vaid torupillidest, jauramitest ja paaniflööti mängivast peruulasest jääb siiski veidi väheks...

Vabatahtliku töö oli küllaltki vägev, kuigi oleks rohkem huvitavaid probleeme oodanud. Ainuke päev mil me midagi korda ka saatsime oli 25. juuni, ülejäänud 2 päeval koosnes töö suuresti Facebook'i mängudest ja ootamisest. Aga purjus kaunapilslased, 60 aastsed "vanade torisejate" saksa dublandid ja maasikatega vene  noor ajakirjanik muutsid päevi sisukamaks. Kokkuvõttes jäin rahule: sai keeli jälle praktiseerida ja eriti meeldis mulle see, et sa tahad tööle minna, vägev tunne on kui motivatsioon ei ole raha.

Võib-olla on huvitav ka see, et see väline melu (millele Pärnu suurepärane ajaleht rõhku paneb) on tegelikult Hansapäevade vähemtähtsam külg. Et anda rahvale seda, mida nad ikka erinevatel ajastutel on ühtmoodi ihanud: tsirkust ja leiba. Tegelik hansalinnade delegatsioonide kokkutuleku eesmärk on turismi, koostöö, majandus- ja kaubanduskontktide arendamine jne.

Tänu hansapäevadele on Pärnu saanud väikse iluoperatsiooni ja mõningaste mööndustega on linn täitsa ilus.  Kui vaid linnaisad ja kaupmehed aru saaksid, kui palju potentsiaali on meie linnal ka väljaspool suvehooaega...siis oleks lootus, et ma ei peaks Pärnut 10 kuud aastas provintsiks kutsuma.

ma olin ka unevagesuses. nii kui välja puhatud on, kirjutan :)

Kes seda loeb?

Gimme a sign.

Teisipäevaõhtune ETV

Pärast jalgpalli ja saadet Eesti TOP 7 ei olnud mul ikka väsimus saabunud ja ülimas laiskuses ei viitsinud raamatut ka lugeda. Nõnda vahtisin idiotbox-i edasi. Ja oi milliseid saateid ma nägin, peab seda teistega jagama.

Kõigepealt saade "Pult", mida ma olen sattunud vaatama ühe korra varem. Saatejuht on Chalice'i epilaatori loost tuttav hurmav hääl Rein Pakk. Iga kord lahatakse kaasaegse ühiskonna probleeme koos mõne "kultuuriinimesega". Ise olen sattnud massikultuuri ja tarbimisühiskonna temaatika peale, ja krt. paremat tossuseriaali on raske leida. Kahekesi aetakse 98% ulatuses (vahel on täitsa arukat juttu ka) jaburust suust välja (nagu Juur ja Kivirähk, aga nad teevad "kultuuriinimese" näo pähe). Küll lahkavad nad neegrimuusikat ja laulu "Love Hurts" või hoopis Bruce Lee võitlustseeni vägivallatust, mida nad võrdlesid mehe vs. naise vahelise võitlusega tangos...whaaat!? Vaadake ise

Teine vägev saade, mida soovitaks kõikidele happesõpradele on sarja Elustiilid, TEHNO osa. No lõpphull asi, visuaalselt väga psühedeeliline ja muusika ülimalt transitiivne. Semperi noorusaja kraami näeb ka seal. Kogu see terviklik asi oli suht hull ja ma ei oskagi kirjeldada, tsekkige ise: ETV saadete arhiiv

Tänane mõttesüntees:
"Me ei oska enam unistada, sest kõik unistatakse meie eest ära. Unistused toodetakse nagu kõik muu: vorbitakse standardite järgi ja pakendatakse sobivasse vormi. Ja kui me neid lugedes, vaadates või kuuldes alla neelame, tundub, et need on tulnud meist enesest."

Päeva hhhuumor!

Tere, Pärnu!

10 päevaga 5 eksamit sooritatud ja koos tavaariga Pärnu kolitud. 4 eksami tulemused teada ja paremini ei oleks olnud  võimalik minna. Kui selle pedereeritud diskreetsed struktuurid ka läbi saaks... Igatahes ehk saab järgmine semester ka õppetoetust.

Reede sai kõlakoja taga muru peal õlut libistada ja konsertuuri "Disko pole oluline, punk on põhiline". Mängiti lood kiiresti ära ja pandi pillid kokku. Huumorit polnud ja üldse oli suur pettumus. Kindlasti oleks saanud seda selliste staaride plejaadi juures midagi vägevamat teha. Küll tahaks ma Salleri poolt kokku pandud Eesti pungi kogumikku

Laupäev sai külastatud festivali "Reiu Rock". Asukoht oli väga ilus ja esinejad head. Inimesi oleks võinud rohkem olla ja festivaliala suurem olla. Aga muidu pole nurisemiseks põhjust. Esimest korda ja vigu tekib paratamatult. Röövel Ööbik, Kitto ja The Belka olid kõik vägevad ja lunastasid piletihinna.

Nüüd ma siin olen oma väikse pohmakaga ja koriseva kõhuga, vaatamas voodist telekat, kus üks kommentaator pidevalt morbiidse häälega "Ajee" sõnab...pärast intensiivset mõttetööd saan aru, et see on ühe Ghana mängija nimi. Hi-hii, Ajee ja Annan.

Otse raekoja platsilt

TEADAANNE!

Peruu paaniflöödi bänd on Tartus maabunud ja hoiab ülikoolilinna tänavad oma bambuselise kõlaga muusikaga turvalisena. Hiigel-merisead ei kujuta enam ohtu.

Kordan, kõik on kontrolli all, ohtu pole!

OVER AND OUT!

Kui sind valdab WTF!? tunne, siis kiika siia

Väike paus

Ilusatest ilmadest ja minu ebaõnnest läpparitega tingituna pole jõudnud siia midagi kirjutada. Loovus ja motivatsioon suht nullis olnud. Viimased kaks nädalat veel pingutada, siis on ehk esimene kursus ülikoolis seljataga.

Vaimuvaese inimesena olen seega tarbinud teiste loomingut. Mihkel Raua "Sinine on sinu taevas" sai suhteliselt kiiresti läbi loetud. Päris hea põnevik oli ja see, et kogu sündmustik toimus Eestis lisas vaid vürtsi juurde. Põhisüžee oli väga fantaasiarikas ja harjumatu: terrorirünnakud ja Eestis!? Need ei olnud kamp mingisuguseid pronksöö jorsse, kes tampoone ja uusi Armani ülikondi tahtsid- nad olid tõsiseltvõetavad. Paar väga võigast steeni lisasid raamatule ka sügavust ja mõtlemisainet. 4+ ütleks.

Jürgen Rooste "tavaline eesti idioot" oli ka päris meeleolukas ja nalja täis. Sisaldades endas tavalist eesti idiooti, hullu lehma, koera, kes õppis rääkimise ära, taanilinna ja hea tsisternitäis alkoholi. Kohati nagu Buk ning samamoodi paistab vahel tema luuleridade vahelt kurbust. Ju vist ikka see fenomen, et mainimist väärt kraami kirjutavad inimesed, kellel on midagi puudu. Inimesel, kellel on kõik olemas, pole midagi öelda, mille väärtus oleks suurem kui lausel "Eesti kurk - 24.90"

Väike pala:
ärkan
keegi on saatnud telefonile sõnumi
et armastab mind
olen alles unine ja ehmatan
nüüd virges
süda hakkab puperdama


hõõrun silmi ja klõpsin telefoniga
uhh-puhh mis-kes ehm-õhm


ema muidugi


saadan vastu sõnumi:
missa raisk ehmatad inimesi

Literatura

Polegi päris ammu siia kirjutada viitsinud/jõudnud/tahtnud. Suuri emotsioone, ega kogemusi pole väga olnud ja seetõttu on inspiratsioon nullis. Küll aga olen vahepeal läbi lugenud kaks teost. Üks oli Ch. Bukowski "Post Office", mille lugesin läbi ingliskeelsena. See oli üsna kerge lugemine ja midagi uut võrreldes tema teiste teostega ma sealt ei leidnud. Märkimisväärt on aga algus ja lõpp: "It began as a mistake" ja "I think i should write a novel". Intrigeeriv, või mis?

Teine oli Kaur Kenderi "Iseseisvuspäev", mis sattus minu huviorbiiti üsna juhuslikult. Selle kirjanikuga mul eelnevad kokkupuuted puuduvad. Seega võtsin raamatu ilma ootuste, eelarvamusteta kätte. Räägib see siis Nõukogude armeest ja illegaalsest majandustegevusest iseseisvumise aastateil. Vägivalda, roppusi, seksi ja neandertaale leidub seal küllaga. Osa lugusid küündivad aga lausa absurdini, nii ei teagi, kas võtta kirjutatut tõepähe või mitte. Kokkuvõttes jäigi mul mingi sügavam sisu leidmata. Ühe raamatu põhjal autorile hinnangut anda oleks muidugi ebaõiglane, aga praegu ma küll mingit annet ei näinud.

Ahjaa, üks huvitav katkend:

"Naiste saamine käib samamoodi nagu siis, kui alles puu otsast alla tulime, midagi pole muutunud. No vedasid siis oma koopast kõige suurema lõvinaha välja, heitsid endale ümber, võtsid kaasa kõige suurema nuia, millega olid teadupärast seitse mammutit maha löönud, panid karukihvad kaela ja läksid muljet avaldama. Naised vaatasid just selle järgi mehi. Mis sa arvad, mis funktsiooni autod tänapäeval täidavad? Just sedasama, lõvinaha funktsiooni. Auto ütleb: näed millise suure looma ma olen kätte saanud. Olen kõva mees. Minule saad toetuda."

Happy "Sorry Charlie Day"

When : Always on April 6th 

Have you ever been rejected? For anything? Sure you have! We all have. Sorry Charlie Day is for all of us who have been spurned, and yet somehow survived it.
Take a minute today and reflect upon a past dejection. Then, smile with he realization that "_ _ it happens....to all of us!

Ch. Bukowski "Tavalised ogarused"

"köögi seisukord on tihti inimese vaime seisukord. ebakindlad, tundlikud ja paindlikud segadusseaetud mehed on mõtlejad mehed. nende köögid on  nagu nende mõtted, täis rämpsu, pesemata asju, igasugust räppa, aga nad teavad, mis seisus nad on, ja oskavad sellest lusti saada. tuleb ette, et mingis võimsas energiapuhangus defineerivad nad jumaliku olemise ja saavad hakkama millegi säravaga, mida me teinekord loominguks kutsume, aga juhtub ka, et nad võtavad nina täis ja koristavad köögi ära. varsti on köök jälle segamini ja mehed ise hämaolekus ja vajavad arsti, rohtusid, palveid, seksi, õnne ja hingepäästmist. aga need, kelle köök on alati korras, need on ikka friigid. neid tuleb karta. inimese köögi seisukord on ta vaimne seisukord: kõik on seal oma koha peal, paika pandud, ta on lasknud elul ja olemisel end paika panna ja võtnud mõtlemises sisse mugava kaitseasendi. kuula teda kümme minutit ja saad aru, et ükskõik mis ta kogu oma elu jooksul ei räägiks, on see alati sisutu ja igav"

"/../ revolutsioonidega on see asi, et nad peaksid toimuma suunaga inimese seest väljaspoole, mitte väljast sisse. kui mässuks peaks minema, tormaks inimesed kõigepealt ja krabaksid endale uue värviteleka. nad tahavad saada sama mürki, mis nende vaenalse juba napakaks on teinud."

"kanep tuleb tegelikult PÄRAST kunsti, tuleb siis kui inimene on juba kunstnikuks saanud. kanep ei tee kunsti. lihtsalt, kui oled juba kunstnik, saab kanepist kergesti su mängumaa."

"mul viskaks ära, kui mind kanepi omamise või tarvitamise eest arreteeritaks. see oleks nii, nagu nuusutaks aluspükse kellegi pesunöörilt ja saaks selle eest vägistamissüüdistuse. see kuidas kanep mõikab, sõltub suuresti sellest, mida sa talt ootad ja loodad saada."

"kanepi legaliseerimine oleks nagu käeraudade sissekreemitamine enne kätelevajutust, tegelikult sügeleb sul kuskilt mujalt ja sellepärast on sul seda viskit ja kanepit vaja, või piitsa ja kummiülikonda, või on vaja muusika nii valjuks keerata, et see nullib mõtlemise. või hullumaju või kumminaisi või 162 pesapallimängu hooaja jooksul."

REPLIIK: Vir Estonicus

„Kes on päev otsa virk nagu mesilane ja tugev kui härg, lõhub tööd nagu hobune ja õhtuks on väsinud kui koer - see peaks loomaarsti juurde minema - võib-olla on ta eesel. „

Chang Ying-Yue

„Võõõõõsh, võõõõsh“ vuhiseb järjekordses raudruunas noor mees maanteel tavaliiklejatest mööda, olles elust ja kärakast joobunud: purunematu. Kuni -klirdi, matsti- lõpetab ta oma elu kägardununa puu ja kraavi vahel. 21. aastane. Noor eesel, kes töötas iga päev 12 tundi rehvitöökojas, et õhtul sõpradega koos parklas kummi vilistada ja õlut juua. Tema maailm- vaid päeva pikkune.

Ning teine äärmus. Keskeas mees, kes rügab 7-5-ni ja mõned ületunnid ka otsa. Eks ikka selleks, et liisingu ja pangalaenu intressi saaks ära maksta ning lastele ja naisele õnne osta. Nii nagu eesel, on ka Eesti mees tööloom, keda kasutatakse põhiliselt koorma vedamiseks. Taludes peaaegu kõike, veab ta vaikides enda järel troikat, mis on kuhjatud täis kohustusi. “Kill-koll,“ kurbade kuljuste kõlin hoiatamas saabuva südamerabanduse eest

Need kaks tüüpilist eluviisi, on põhjuseks, miks Eesti mehed palju kiiremini läbi põlevad kui Islandi kalurid. Ka tänavuse aasta Inimarengu Aruandest tõstab Marju Lauristin esile Eesti meeste madala eluea kui Eesti ühiskonna ühe keskse probleemi. Nil sub sole novum – probleem on mitmeid aastaid terav olnud, kuid majanduskriisi tingimustes võib see süvenenda veelgi. Levitavad ju meie ühiskonnas edukuse sära ja rikkuse värvi kallid riided, kiire auto ja suur maja-  materiaalsed väärtused. Nii võibki töötuks jäänud mees tunda läbikukkumise kibedat lõhna, mitte uue ukse avanemist. Lombakana omasooliste karjas.

Eeslit peetakse põhjendamatult kangekaelseks ja rumalaks olendiks. Samasuguste eelarvamuste ja ootustega suhtutakse ka Eesti mehesse. Kuid ta vajab ruumi ja aega ning võib-olla kõige enam toetust, et oma väärtusi ja sihte elus ümber seada. Teostada ennast, mitte teenida kiiresti hunniku krabisevat. Kindlasti vajab ta seda naistelt, kelle ees end pidevalt tõestada on vaja – see on meie geneetikas. Nii, et hoidke bioloogiliselt nõrgemat poolt. Hoidke Eesti meest!

Ühinegem!

Kas oled tüdinud, et järjekordsest olümpianormist jäi vaid veidike puudu? Kas B-dopinguproov osutus taas positiivseks? Ära heida meelt! On saabunud erakordne võimalus lüüa kaasa Eesti esimesel üleriiklikul Õlleolümpial. Tõesta oma sõpradele, et sina oled kesvamärjukese kuningas, kõige kangem õllekapa tõstja kogu Maarjamaal.

Kuid selleks, et see idee saaks ellu ärgata on vaja vaid tükikest sinu ajast. Mine sellele lehele http://www.alecoq.ee/idee/idee.php?1386 ja anna oma hääl. Levita sõnumit ja lase oma vanematel vanavanematel, õdedel ja vendadel, sõpradel ja isegi koeral (kui tal e-mail on) hääletada.

Üheskoos laulsime Eesti vabaks. Üheskoos saame ka Õlleolümpia tehtud!

NB! Ööpäevas saab 1 korra hääletada!

Papa Jannsen saadab tervitusi online-väljaannete imbetsillidele

Välgukiirusel jõudis "uudis", et Nõia-Ints on oma kallit kaasat petnud, lugupeetud ajalehe esilehele. Kas see on tõesti uudist väärt? Kes soovib nautida sellist meelelahutust, palun väga vaadake Kanal 2-st. Ja kui ei näinud, küll kuulete homme töökaaslaste või ämma käest. Ma ei teagi mida teha, kas naerda või nutta sellise absurdsuse peale.

Siinkohal on mul on ainult üks palve: Hoidke palun sellised "uudised" Elu24.ee-s, kuhu ma saan alati minna, kui vaja anekdootidele asendust. Miks nad peavad tungima minu uudiste sekka? Niigi olen siiamaani vaikselt ära kannatanud kõik need vilkuvad ja üle ekraani jooksvad reklaamid, mis muudavad lugmise raskeks ja väsitavad asjata silmi. Ja ka selle, et nende laotus ja kujundus on täiesti allapoole arvestust. Kui ma pean lisaks nendele kahele veel ka sellise saasta seest infot otsima, siis mina loobun sellest väljaandest.

Nii et kallid Postimehe-inimesed. Palun ärge laskuge sellise prostitutsiooni tasemele, selliste uudiste jaoks on eraldi leheküljed. Miks peate teie neid vahendama?

Kas tõesti aated ja vaated on kaotanud rahavooluga väärtuse?

NB! Ka mina loen Elu24 vahetevahel, mul ei ole selle lehega probleeme. Ma süüdistan Postimeest prostitutsioonis.

Infonupuke

Ispireeritud täna nähtud loodussaatest on minu päeva mõttetera:

"Kari hüaane saab alati lõvist jagu"

Esimene ja ajalooliselt tähtis mälumäng tuli päris hästi välja ja tagasiside alusel jäid ka mängijad rahule. Kas just kõik 41, aga sõbrad, tuttavad küll. Seepärast kutsungi üles inimesi (tagasi)tulema, veel on hooaeg alguses ja uutel mängijatel on lootus meistritiitlile. Ning muidugi tõotab Taavi Emajõe tehtud mäng huvitav tulla.

Lõpuks sain eelmisel aastal vändatud Sherlock Holmes'i filmi ära vaadatud. Iseenesest oli see Robert Downey Jr. ja Guy Richile suur ettevõtmine, sest Sherlock Holmesi karakter on Guinessi rekordite raamatus kui kõige enam mängitud karakter: 75 ei näitlejat 211 filmis. Tausta uurides ilmnes, et karakterit on üsna täpselt raamatute järgi kujutatud. Juurde lisatud vaid suurepärased kaadrid ja linnapildid, mis tänu tänapäeva CGI-le on võimalik. Eriti meeldisid mulle võitlustseenid, kus Holmes kalkuleeris ja analüüsis olukorda  välgukiirusel, et tabada vastase strateegilisi ja nõrku kohti, andes hinnangu isegi taastumisajale. Ainuke asi, mille kallal võib vinguda on põhisüžeeliin, mis oleks võinud veidi reaalsem olla (must maagia kuulub rohkem keskaega).

Muusikast olen enda jaoks avastanud sellise vene kultusbändi nagu КИНО. Õigem oleks vist öelda taasavastanud, sest ma olen nendest varem ka kuulnud, aga siis läks nende võlu kuidagi minust mööda. Tegutsesid nad nõukogude ajal 80' kuni 90' kui solist Viktor Tsoi surma sai. Mõnus rokk, hea sõnumiga laulud ja väga sümpaatne solisti hääl. Natuke harjumatu on muidugi venekeelset muusikat kuulata, sest lauludest aru saamiseks peab tõlkeid vaatama, aga esimest korda ei ole see minu puhul takistus. Vaat, et paneb vene keele õppimisse teisiti suhtuma. 

Eriti meeldib mulle laul "Пачка сигарет" (Suitsupakk), mille katkend on eelmises postituses. Tõlge on umbes : "Aga kui mul on taskus pakk sigarette, siis tänane päev ei tundugi nii halb". Ja mind paelub see mõte, et alati on midagi, kasvõi pisiasju, mis aitavad edasi minna ja pakuvad lohutust.

 Kel huvi on sütitatud: http://www.boshetunmay.com/distort/kino/frames.html

"Но если есть в кармане пачка сигарет,
Значит все не так уж плохо на сегодняшний день."

Ви́ктор Ро́бертович Цой

Veidi tegemistest

       Joonasega kahekesi ettevõetud projekt sujub üldjoontes (väikeste takistustega) edukalt ja ma loodan kõikidele aktiivsetele ja lahedatele inimestele, et ka mälumängud hakkavad edukalt kulgema. Idee on nii hea, et TÜÜE andis meile raha ja TÜMK saatis meile pool-ähvardava/pool-patroniseeriva kirja. Ju kardavad, et linna tulnud uued tuuled puhuvad nende raske vaevaga ehitatud onni kummuli. Igatahes kutsun kõiki üles meid toetama ja teisipäeva õhtuti koos mõnusalt aega veetma ja õlut jooma. Rohkem infot SIIT! 

       Projekt "Rohkem sporti, õppimist, vähem alkot" on siiani edukalt kulgenud, koolitükid on tehtud ja isegi kokanduslikeks eksperimendideks on aega jäänud. Tortillad, maasikakook, risotto, kanawok, paneeritud tursafileele, supid, pannkoogid- nendele Tartus proovitud roogadele lisandus see nädal täiesti enda valmistatud pitsa ja juustušnitsel. mmmm

        Nüüd, kus ma olen lugenud Olavi Ruitlase "Kroonu" ka läbi, tahaks veidi ta teostest kirjutada. Raamatust "Naine" olin ma enne lugemist nii palju kuulnud : "bukowsklik, vonnegutlik jne." Bukowskist vaatas vastu vaid teose objekt- naine ja subjekt-mees. Vonnegutist aga perseaugu ümber käiv fetiš, muud midagi. Raamat oli väga lühike, kuid koos ohtrate illustratsioonidega ja rõhutatud liigendusega moodustas terviku. Ja ausalt öeldes oli päris hästi kirjutatud. Tunda oli Ruitlase enda elus tuntud kibestumist, kuid selle tasakaalustas ohtralt positiivseid naistegelasi: Väike Naine, Unelmate Naine jne. Aga raamat ei jätnud sügavat muljet seetõttu, et antud teema jaoks olen lihtsalt liiga noor. Ei saa mina veel aru keskealise muredest ja tema perssekeeratud suhetest.

        Üks huvitav tähelepanek on mul veel seoses soorollidega. Uuspõld tuli Ürgmehega, vastandina tuli "Kuidas dresseerida meest" Merle Palmistega. Ruitlane tuli Naisega, "Mees" tuli Merca poolt. Mis kuradi vastandamisperiood jälle on? Kes saab teisele sugupoolele rohkemate stereotüüpidega ära panna? Kuigi ma ei oska hinnangut loovusele anda (sest kahjuks olen vaid Naist neist neljast lugenud/kogenud) tundub see kogu olukord farsina, kus naerdakse just lugeja/kuulaja/vaataja üle.

       Ruitlase "Kroonu" jättis minusse sügavama mulje. Väga šveikiliku stiiliga saamatus oli nii vene kroonu absurdi ja ülematele ära tegemist, kuid ka seal valitsenud jõhkrust, toorutsemist ja vägivalda. Raamat puudutas mind tugevalt vististi seepärast, et ma olen kuulnud loendamatu arv lugusid vene sõjaväes toimunust, et läbi huumoriprisma antud olustikus näha ka reaalsust, mis muidu tavalugejale võib-olla lausa ebareaalne tundub. Lisaks ühtis see minu arvamusega, et militaristide poolt tatiga väjapritsitud "Sõjavägi teeb sust mehe" moto on absurdne ja täielik demagoogia. Kui oled looder ja pätt, siis ei tee ka sõjavägi sinust meest. Teeb sust vaid mundris loodri ja päti.

      Rammsteini kontserdist on veidi hilja kirjutada, pealegi ei oska ma seda niiväga sõnadesse panna, pigem näitaks emotsiooniga :). Julgen öelda, et see oli seni minu parim konsertelamus, tõesti igat kulutatud senti väärt. Laupäeval sain esimese kogemuse Gen-klubiga, kus toimus üritus "Noamericandream". Me läksime muidugi nostalgia pärast, sest Eesti pungikuningas JMKE astus ka lavale. Väga mõnus õhtu oli, koht ja üritus jättis hea mulje. Kuulsin vaid 2 Tartu enda bändi, kuid üks neist oli päris hea (Ohtlik Kaev!) ja see on juba suur võit. Neil oli ka väga ainulaadne bändiliige (naissoost tummar), kes vaikides vehkis OK! logoga liiklusmärgiga.

     Muusikast veel niipalju, et olen kuulanud nii Metsatöllu "Äio" kui ka Gorillaz "Plastic Beach"-i juba mitu korda läbi ja emotsioonid on positiivsed. Esimene üsna traditsioonile Metsatöll (mitte halvas mõttes) ja teine on väga popilik (ka mitte halvas tähenduses), teistsugune, kuid sellegipoolest mitmekesine. Leidsin endale sealt huvipakkuva mehe nimega Bobby Womack, kelle muusika vastu tekkis mul suur huvi. Mõlemat plaati julgen soovitada

      Rohkem nagu midagi ei meenugi. Ahjaa, andke teada, kustkohast ma võin saada Bukowski ingliskeelseid teoseid. Eriti huvitatud oleks tema luulekogudest.

Tulevik tõotab head plaati

Juhuslikult sattusin täna Gorillazi uuelt plaadilt "Plastic Beach" välja lastud singli "Stylo" otsa ja ma olen haaratud. Jube hea rütmi ja vokaaliga laul. Ja muidugi video, klassikaline muskelautode steen, kuhu on suudetud meelitada alfa-isane Bruce Willis. Vaadates teisi muusikuid, kes plaadil kaasa löövad (Lou Reed, Snoop Dogg, Mos Def), siis tõuseb minu suu kõrvuni: see on plaat mida ma tahan omada. Esimesena lastakse plaat välja Jaapanis 3. märts, ehk siis jõuab see homme piraatide kaudu ka minuni.

Kui aega tekib katsun kirjutada Ruitlaste raamatutest ja konserdielamustest.

Mõtteterake

"Ära murra mehe vangikongi, kui sa ei ole valmis teda vabaks päästma."

Douglas Coupland "X- Generatsioon: lood kiirenduskultuurile" (1991)

Nüüdseks on see silmatorkav-roosa raamat otast otsani läbi loetud, ja veidi aega antud, et loetut seedida. Järjekordselt kirjutab teisest riigist pärit inimene (Kanada) võõrast riigist ausalt ja ehedalt (USA).

Teos keskendub kolmele Kalifornia kõrbes elavale sõbrale: Andy, Dag ja Claire, kes kõik on sinna põgenenud erinevate asjade tõttu, kuid ühtse põhjuse pärast - ettesöödetud elu valem. Vanema generatsiooni poolt välja töötatud ja produtseeritud kui konserv tehasliinidel. Osta-ava-neela, ära jumala eest mõtle, ära kahtle! Nõnda kasvab järjekordne yuppie, kes töötab elu lõpuni oma nuumaedikus.

Selle asemel valivad nad oma perekondade ja lähedaste kiuste vaikse pelgupaiga, kus nad elatavad end tehes McJob'e ja vestes teineteisele lugusid: iga üks räägib ühe loo (enamasti väga fantaasiarikka) ja teised ei tohi vahele segada. Nõnda kulgebki nende elu: ilma eesmärgita, elades pisikese rõõmude ja nipsasjadega. Nende hingesügavust tuleb otsida pinnapealsusest.

Kuna erilist konflikti, dramaatilisi sündmusi raamatus ei esine, on seda mugav väikeste tükkide kaupa haugata, vaadates kõrvale leheäärseid illustratsioone ja Couplandi sotsiaal-temaatilisi väljendeid. Noore inimese otsing ümbritsevas maailmas jõuab küll kohale, aga paljud allteemaid jäävad minust kaugeks. Kultuuriruumide erinevus annab endast tugevalt tunda: ma tean seda kõike, aga ma ei saa aru, ei mõista, ei tunne. Haiglane tarbimine, tuumapommi hirm ja spliin on minu ühiskonnas harv nähtus.

McJob- vähetasustatud, madala prestiiži ja väheste ametisoodustustega tuleviku väljavaadeteta töö, peamiselt teenindussektoris.

Nuumaedik- väiksed ja kitsad kontorikuubikud, mis koosnevad lahtivõetavatest vaheseintest ning on mõeldud noortematele töötajatele. Nimi tuleb sarnasusest aedikuga, kus tapamajades veiseid nuumatakse

veel mõningaid...

Ozmoos- töö suutmatus vastata inimese kujutlusee iseendast

Kahekümnendate keskpaiga kriis- kahekümnendatel toimuv psüühiline krahh, põhjustatud sageli võimetusest koolijärgses elus või töökeskkonnas hakkama saada, millele lisandub arusaamine, et inimene on selles maailmas paratamatult üksi.

Nüüdisaja salgamine- enese veenmine, et ainus aeg, mil elada tasus oli minevikus, ja ainus aeg, mil võib üldse huvitav olla, on tulevikus

Platooniline vari- mitteseksuaalne sõprus vastassugupoole esindajaga

Üksinduse kultus- vajadus iga hinna eest vaba olla, seda tavaliselt pikaajaliste suhete kulul. Tihti tekkinud liiga kõrgetest ootustest teiste inimeste suhtes.

Armanism- Giorgio Armani järgi; haiglane vajadus järele ahvida õmbluseta ja (mis veelgi tähtsam) ohjeldatud Itaalia moe eetost, väljendab sügavat inimlikku vajadust kontrolli järele. (kas tuleb tuttav ette?)

Valikuhalvatus- kalduvus piiramatute valikute korral mitte mingit valikut langetada.

Automaatiroonia- kalduvus igapäevasuhtluses reflektiivselt kergemeelseid iroonilisi märkusi teha.

Pilke eesõigus- elustiili taktika, emotsionaalse kimbatuse vältimiseks tehtud pingutus, et mitte omasuguste pilkealuseks saada. Pilke eesõigus on on automaatiroonia peaeesmärgiks.

...ja huumorit

"Mitu lesbit on vaja lambipirni vahetamiseks?"

"Kolme- üks vahetab ja kaks väntavad sellest dokkfilmi."

...ja mõttetera

"Seiklus ilma riskideta on Disneyland."

...ning kaunis metafoor

"Kui ma Kaliforniasse tagasi lähen, võtan selle kepikese ja lähen kõrbesse. Veedan seal viimse kui sekundi oma vabast ajast ja otsin kõrbesügavustesse peidetud vett. Ükskõik kui palav seal ka poleks, käin ma ikkagi miile ja miile seal eimiskis- võib-olla näen mõnda lindu ja võib-olla hammustab mind lõgismadu. Ja ühel päeval, ma ei tea küll millal, kõnnin ma üle liivadüüni ja näen kedagi teist vett otsimas. Ja ma ei tea, kes see teine on, aga temasse ma armungi. Kellessegi, kes otsib vett nagu minagi."

Horoskoop, mis kohati täpne

Hunt
(Juuli- August)

Kuidas Hunti ära tunda? Hunt on tavatult sõbralik. Tal on puseriti hambad, mida ta kiivalt varjata püüab. Lisaks sellele on ta äärmiselt alandlik, enamasti väärastunud rühiga, nõrk käepigistus annab märku Hundi alatihti tühjast kõhust. Tihtipeale tuleb Hunt Sinu juurde tööd küsima ja oh imet! Ta saab kõigega hakkama peale enamiku asjade, mis talle lihtsalt üle ajude käivad.
Hundi pealetükkiv sarm teeb temast meeldiva kaaslase ainult siis, kui Hunt ise selleks valmis on. Talle meeldib pidutseda, mida ta ehk ei püüagi varjata. Õlu, viin ja narkots on tema alalised kaaslased.
Hunt, kes muidu üksik, on ideaalne kaaslane Jänesele ja Siilile, ta on kergesti mõjutatav ka positiivsest küljest. Tasub vaid Hundile öelda: "Jäta joomine maha!", kui Hunt on kui uuesti sündinud! Hunt hakkab siis suitsetama, narkotsi panema või tegelema tööluusidega.
Suhtes on Hundid hellad läinud, kurvad ilmad ja kured taga. See oon põhjapanev, sest enamik Hunte on madrused ka.
Hea läbisaamine Siiliga toetub vastastikusee arusaamisele, et Leib on vanem kui meie.

Kuulsad Hundid: Lobo, Kriimsilm, Garri Kasparov, Mahatma Gandhi, Mihkel Pärnoja, DJ Meri ja Veiko Silmuste-Nänn ning Lennart Meri-Põlvini.

Madis Ots

Veebruar on kujunenud väga sisukaks, ootamatuks ja üdini nauditavaks. Nii hea on. Sees on kummaline ärevus ja ootus. Kevad hakkab oma kiirtega naerusuiset nägu hellitama (:  Loodetavasti on see kõik alles algus.

mul südames üks sinilind, kes
tahab välja saada
kuid olen liiga sitke tema jaoks
ütlen, püsi seal, ma ei lase
kellelgi näha
sind.
mul südames üks sinilind, kes
tahab välja saada
aga valan ta viskiga üle ja hingan
sigaretisuitsu
ja hoorad ja baarmenid
ja poemüüjad
iial ei tea, et
tema
on seal.

mul südames üks sinilind, kes
tahab välja saada
kuid olen liiga sitke tema jaoks,
Ütlen,
püsi all, kas tahad mind
segi ajada?
tahad rikkuda ära
süsteemi?
sa tahad segada mu raamatute müüki
Euroopas?

mul südames üks sinilind, kes
tahab välja saada
aga olen liiga kaval, lasen teda ainult välja
vahel öösiti
kui kõik on uinunud
Ma ütlen, tean, et oled seal,
seepärast ära ole
kurb.
siis ma panen ta tagasi,
aga ta laulab pisut
seal sees, ma ei ole lasknud tal päris
surra
ja me magame koos
nõnda
koos oma
salajase paktiga
ja see on piisavalt kena, et
ajada meest
nutma, aga ma
ei nuta, kas
sina?

Charles Bukowski (Minu amatöör tõlge)

Jälle üks mittemidagiütlev post

mmm...nautige seda häält, nagu hällilaul

Elu on seiklus!

Mõned ikka oskavad elu nautida!

No vot sulle kooki moosiga!

Nüüd peaks küll kõikidel inimestel, kes on juba aastaid ja aastakümneid Eesti elanud ja pole siiani suutnud keelt ära õppida, häbi hakkama. Üks murjamionu paneb teile kõigile pika puuga ära. On mida õppida ;)

E.M. Remarque "Arc de Triomphe"

 Järjekorras 4-s Remarque'i teos, mida ma lugenud olen ("Läänerindel muutuseta", "Kolm sõpra", "Taeval ei ole soosikuid") ja mulle väga meeldis see raamat. Inimesi on huvitav jälgida piirisituatsioonides, ja mis oleks veel ekstreemsem kui sõja(eelne/järgne) aeg. Inimeste headus ja pahelisus lööb kontrastselt esile. Võib-olla seepärast mind autori teosed nii paeluvadki. Braavo, Maestro, braavo!

Nüüd tuleks midagi hedonistlikust lugemisvarast võtta. Ehk Douglas Couplandi "Generatsioon X" ? Tundub igatahes väga põnev. Ja ma olen alati avatud lugemissoovitustele, ei jõua lihtsalt kõike läbi lugeda, et pärleid leida :)

Mõtteid:

"Ja mis teil ka südamel poleks- ärge pidage seda liiga tähtsaks. Vähe on asju, mis kauaks tähtsaks jäävad."

"Kui oled surnud, oled kole tähtis- kui elad, ei hooli sust keegi."

"Alati näib meile, et me oleme kellegi heaks midagi teinud, ja ometi jääme just siis kõrvale, kui tollele teisele see kõige raskem aeg kätte jõuab."

"Elada- tähendab teistest elada. Me kõik õgime parasjagu üksteist. Säärastest tibatillukestest headusesädemetest, mida nii harva esineb, ei tohi loobuda. See annab jaksu juurde, kui elukoorem on raske."

"Inimene on alati- ja mitte iial- üksi."

"Unustage see. Kahetsus on kõige kasutum asi maailmas. Midagi ei saa tagasi tuua. Midagi ei saa heaks teha. Muidu oleksime kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täiuslikeks teha. Täiuslik kuulub muuseumi."

"Mitte midagi ei kordu. Meie kordame iseennast, see on kõik."

"Inimene on suur oma kavatsustes, kuid nõrk nende teostamises. Selles peitubki tema armetus ja võlu."

"Kui tahad midagi teha, siis ära päri, missugused on tagajärjed. Muidu ei tee sa seda kunagi."

"Armastus teeb naised teravameelseks, mehe aga võtab juhmiks."

"Naisi tuleb jumaldada või nad maha jätta. Vahepealset võimalust ei ole."

"Naistega ei tohi vaielda. Loogika on nende käes sulaselge vaha. Tuleb tegutseda, ja asi vask."

"Kes palju tagasi vaatab, võib kergesti pea ära lüüa või ninali lennata."

"Inimene ei oska arvatagi, kui palju ta võib unustada. See on suur õnnistus ja neetud häda."

Heh, Eliisel on ikka hea maitse. Unetuna internetis kolades komistasin ma Eliise blogis ühe video peale, ja ma tundsin, nagu ma oleks sellises stiilis videot juba varem näinud. Pärast väikest googeldamiseringi, sain teada, et "Destiny" video autor on see sama mees, kes koos Richard Linklateriga tegi ühe mu lemmikutest filmidest ("Waking Life"). Maailma väiksus avaldub juhustes :)

Muusika ja visuaalne külg (krt mulle ikka väga meeldib see elav pilt, mis on saadud tänu rotoskoobile) täiendavad teineteist.

Nautike kaunist sümbioosi!

Päeva mõttetera

"Ja ma naeran, sest täna on selleks aega, nagu mitte kunagi varem. Naeran, kuna ma tean, et me kõik elame end lõpuks tuhmiks. Ja see teadmine muudab mu lõbusaks."

M.Kukk

Mälumänguri eri

Leidsin oma arvutist kaks väga huvitavat maiustust ajugümnastika gurmaanidele. Üks neist sisaldab pilte, kus tegelaste keha on eemaldatud, ülesandeks nimetada filmid. Teine aga 270 erinevat muusikagruppi, tuvastada piltide järgi.

Bändid
Filmid

NB! Failide avamiseks on tarvis MS Excelit või muud programmi, mis suudab .xls failide avada.

Jõudu ragistamisele!

Oh,yes

there are worse things than
being alone
but it often takes decades
to realize this
and most often
when you do
it's too late
and there's nothing worse
than
too late.

Charles Bukowski

Veidi kogetud kunsti

Tänu vaheajale (ja sessile) on olnud aega uut muusikat ja filme vaadata (minu jaoks uut). Nüüd on neid juba päris paras hulk kogunenud, et ka mõned read kirja panna. Sügavat esseistliku ja tuumani jõudvat teksti siit ei leia, pigem väga subjektiivset arvamust. cheers!

Linateosed

A Film With Me In It (2008) - see film jäi mul silma, kui märkasin peaosas üht nime: Dylan Moran, kes on teada-tuntud sarjast Black Books, mis on iga briti huumori austajail must-see film. Igatahes vaatasin ma seda koos Tibu ja Jonniga ning üksmeelselt ütlesime: "WTF!?". Seal ei olnud ei huumorit, põnevust, actionit ega draamat. See lihtsalt kestis ja kestis, kuni lõppes. Nii külmaks pole mind üks film enam ammu jätnud.

Bad Lieutenant (2009) - Nicolas Cage tuleb tagasi jälle rollis, mis on täiesti temale mõeldud. Korrupeerunud, narkotsi ja naisi panev politseinik, kes teeb nagu ta tahab Katarina järgses New Orleansis. Nalja, seksi, actionit- mida veel tahta. Paar tseeni meenutasid "Fear and Loathing..." kaadreid. Üldiselt keskmine film.

Barfly (1987) - ainus Charles Bukowski poolt kirjutatud screenplay. Ta ise ei jäänud filmiga rahule, sest tema arust pingutas Mickey Rourke oma rolliga üle, ei tabanud karakterit. Kuid see lähem kogemus Hollywoodi siseeluga inspireeris Bukowskit kirjutama "Hollywoodi" kogu oma sügavas õeluses ja pasas. Igatahes oli see hea jätk vastloetud teosele "Naised", kandis sama meeleolu ja meeletust. Rourke oli hea, kuid vale karakter. Faye Dunaway, kes on küll vanema generatsiooni näitleja, kandis enda rolli väga hästi välja.

Gamer (2009) - idee väga hea, idee on väga hea ja ajastukohane....kuid teostus, oh see teostus. Lühikese ajaga püüti edasi anda liiga palju tegevust ja süžeeliine. Sellest oleks saanud väga hea linateos, kui oleks lisatud actionile veidi sügavust, et tekiks tegelaste vastu minginegi sümpaatia. Actioni poolest vaadatav, muidu mõttetu.

High Life (2009) - lootused olid väga kõrgel : neli morfiinisõltlast, kes püüavad teha intellektuaalset panaröövi. Kuid film valmistas pettumust, nalja oleks saanud kordi rohkem teha või hoopis "Trainspottingu" suuna valida. Pettumus.

Law Abiding Citizen (2009) - kui ma enne tegin Gerald Butleri "Gameri "filmiga maha, siis selles linateoses andis ta suurepärase esituse. Tema valu, viha ja intelligents oli usutav. Temaga koos tegi hea etteaste Jamie Foxx, kes on juba tuntud oma hea näitlemisoskuse poolest, eriti draamas. Kogu kompott jättis hea mulje ja elamuse. Julgen soovitada.

The Hurt Locker (2008) - film, mis kandideerib Kuldsele draama-Gloobusele "Avatar"-i ja "Inglourious Basterds" kõrval. Justkui kääbus hiiglaste vahel. Kuid kääbus vaid visuaalses mõttes (Avatari muljed põhinevad kuuldul, ise veel näind pole). Draama seisukohalt on tegu väga hea filmiga, paremaga kui Tarantino oma ja ma arvan, et ka "Avatar"-ist on ta peajagu üle. 3 erinevat meest pommidemineerimise rühmast, kes kõik tajuvad ümbritseva Bagdadi vaenulikke tänavaid erinevalt. Ja hämmastavaks teeb kogu asja see, et kogu selle alfa-isaste pärusmaa režissöör on naine (Kathryn Bigelow). Üks tõelistest konkurentidest Gloobuserallil.

The Invention of Lying (2009) - kujuta ette maailma, kus keegi ei oska valetada...keegi peale sinu. See ongi filmi peaidee ja kogu huumor on selle ümber ehitatud. Sekka veidike nalja religiooni üle ja ongi valmis kooslus, mis ajab sind südamest naerma. UK "The Office" staari Ricky Gervais'i poolt kirjutatud.

Whatever Works (2009) - seda filmi juhtusin vaatama teel Pärnu poole koos Mikuga. Teadmata filmist midagi asusime seda siis vaatama, ja mulle meelis see. Romantiline komöödia, kuid mitte kumbagi traditsioonilises mõttes. Palju filosoofiat, kirjanduslikke kujundeid ja irooniat. Minu tüüpi film.