Buk

Üle pika aja sai jälle Bukowski kätte võetud. Romaan "Hollywood" räägib Hollywoodi maailmast Buk-i silmade läbi. Põhineb tema kogemusel filmi stsenaariumi "Barfly" kirjutamise ja filmise ajal. Kindlasti ei ole see tema parimaid teoseid ja tunda on ka tema rahunemist, vanemaks muutumist: roppusi ja nikkumiskirjeldusi peaaegu ei olegi. Kindlasti tasub enne/pärast vaadata ka filmi. Kokku andsid need päris hea terviku.

Vaatsin ka filmi "Factotum", mis põhinem Buki samanimelisel romaanil. Oma ülesehituselt on nad "Baarikärbsega" üsna samad: põhisüžee, peategelase (Henry Chinaski) olemus ja käitumine ja filmi kulgemine. Neid kahte võrreldes ei oska otsest parimat välja valida, kuigi Rourke mängis oma rolli hästi välja. Kel huvi Buki või Dilloni vastu pole, sellele vast film väga huvi ei paku. Küll on see maiuspala fännile.

Mõningaid noppeid raamatust:
"Raha on nagu seks. Näib palju olulisem siis, kui seda ei ole."


"Tihti juhtub, et kui suhtlen inimestega, ükskõik kas heade või halbadega, lülituvad mu meeled lihtsalt välja, nad väsivad, ma annan alla. Olen viisakas. Noogutan. Teesklen, et mõistan, sest ei taha, et keegi haiget saaks. See on nõrkus, mis on toonud mulle kõige rohkem pahandusi. Püüd teiste vastu kena olla on tihti lõppenud sellega, et mu hing on ribadeks kistud nagu mingi vaimne pasta. Ükskõik. Mu aju lülitub välja. Ma kuulan. Vastan. Ja teised on liiga lollid taipamaks, et ma ei ole nendega."

"Mäletasin, kuidas mu isa oli seadnud hüpoteegi põhimõtteliselt tervele oma elule, et aga maja osta. Ta ütles mulle: "Vaata, mina maksan terve oma elu ühe maja eest ja kui ma suren, saad sina selle maja endale ja maksed terve oma eluaja ühe maja eest ja kui sina sured, jätad need majad oma pojale. See on siis juba kaks maja. Ja siis su poeg..."
Kogu see protsess tundus mulle kohutavalt aeglane: maja maja järel, surm surma järel. Kümme põlvkonda, kümme maja. Siis on vaja vaid ühte inimest, kes kõik need majad maha mängib või paneb tule otsa ja lidub mööda tänavat minema, munad puuviljavõrgus."


"Vaesed neegrid vihkasid. Vaesed valged vihkasid. Ainult siis, kui neegritel oli raha ja valgetel oli raha, võisid nad seguneda."


"Ega naisõigluslastel midagi viga ei ole, aga nad kipuvad kõik hapniku ära tarvitama ja õhu puudusest on seal niigi palav."

Mind Cellars

Kui ma poest kahe veinipudeliga naasin ja neid õrna pilguga uurisin, tabas mind mõistmise moment. Lõpuks taipasin, miks iga kord veini juues mind eriline tunne valdas.

See tunne, mis tekib kui avad uut Merlot’ ja täidad kurat-teab-mitmendat pokaali veini ja sul on muust maailmast suva. Tsunaamid, mis rebivad 45-tunniste töönädalatega pilusilmade armetuid elukesi lõhki, uue valitsuse loomise läbirääkimiste tupikseisud, hinnatõus, rasedad teismelised ja suguhaigused, töötus, vaesus, viletus ja sinna otsa pseudoprobleemid rindade ja peeniste suuruse pärast – see kõik jätab sind külmaks. See üks sõõm viinamarjakoorte mahla ja piiritusesegust Bollino peeti või Hispaania tippklassist Sauvignon’i – hindmatu. On võimatu kirjeldada seda nipernaadilikku naiivsust ja lapselikku rõõmu, mis see annab.

Veinid on nagu naised. Nende figuur, välimus, kangus, iseärasused, aroom ja muidugi see ainulaadne ja kordumatu tunne kui sa esimest korda suud annad. Uhkele välimuse järel avastatud väärtusetu sisu ja pettumus. Tavapärasest välimuse varju peitev jumalik sisu. Lollikindel ning turvaline variant. Ja muidugi see, mida ikka ja jälle kaugusest imetled, peas tiirlemas kättesaamatuse mõtted. Jah, naised kui veinid ja veinid kui naised. Kõik nii sarnased ja samas nii omamoodi.

QR kood ehk 94 aastast pärit uudis

Võib-olla mäletate energiajoogi Starter kampaaniat, kus olid samasugused ilusad mustrid pudelikese peal. Arvatavasti mitte. See on minu teada eestis ainuke kord, kui nähti selle tehnoloogia potentsiaali. Kahju, et see rohkem populaarsust ei kogunud.

Selle nimi on QR kood ja kujutab endast maatriksi (2 dimensionaalne) ribakoodi. Selle tehnoloogiaga on võimalik kujutada kuni 4 296sümbolit või 2 953 baiti (see on päris suur pilt). Ehk siis päris suur  hulk informatsiooni. QR koodi lugemiseks on vajalik skänner või lihtlabane mobiiltelefoni kaamera. Sobib iga mobiil, millel on kaamera. Tarkvara valik on kasutaja teha: Nokia oma (töötab muidugi ainult Nokiatel) või eri tootjate mudelite sobiv Kaywa Reader (neid on veel ja veel). Üldjuhul on igal variandil ka oma QR koodi looja nt. Kaywa Generator.

Kindlasti küsite - Aga miks on see kasulik? Tööstus kasutab neid juba ammu erinevate komponentide identifitseerimiseks (nt. Nokia laadijal ja mobiili aku all võib neid kohata). Teine sektor, mis saaks sellest kasu lõigata on reklaam. Kujuta ette olukorda, kus plakati/toote/pakendi peal on see väike QR kood (mis viitab toote kodulehele).  Praegusel ajal on enamustel telefonidel kasvõi madala resolutsiooniga kaamera küljes ja minginegi internetiühendus (WAP, EDGE, 3G, 3,5G). Poes olles on mul soov saada toote kohta rohkem/aktuaalset infot. Suunan mobiilikaamera QR koodile ja saan veebiaadressi, et kodulehele lugema minna.Või teine stsenaarium. Näen plangul vägevat kontserdiplakatit. Kuna plakat on üsna piiratud ruumiga, siis tuleb teha väga väike valik kogu olemasolevast infost. QR koodina võib aga kujutada nt. ajakava või mingit muud lisainfot või hoopis kodulehele suunata. Igatahes võimalused on väga suured ja leidlikkuse korral saab seda tehnoloogiat väga efektiivselt ära kasutada.

Trükkides Googelisse "QR code generator" leiate lehtede viisi QR koodi loojaid, millega saab edasi anda
SMS-e (koos saaja numbriga) Linke (eriti kasulik, kui ei viitsi käsitsi telefoni trükkida) Google maps asukohta Kalendri sissekannet Telefoni nr, e-maili Wifi nime ja parooli Uut kontakti jne...

Head avastamisrõõmu!

Turvaaukude nädal

Viimasel nädalal on minuni jõudnud teadmised päris tõsiste turvaaukude kohta. Ning kõige üllatavam on see, et ma poleks oodanud nende ilmemist sellistes kohtades.

Esimene on siis ülemaailmset tähelepanu köitnud Mozilla Firefoxi laiendus Firesheep, mis laseb paroolita wifi võrkudes (muul juhul ohtu pole) mõne klikiga pääseda ligi selliste saite nagu näiteks Facebook, Twitter, Wordpress, Windows Live, Google jne. kontodele. Samuti on kuulduste järgi ka mitmed eesti sotsiaalsed saidid samamoodi haavatavad. Kasutades iidvana koodijuppi pääsetakse ligi võrgus sisselogitud kasutajate küpsistele ligi ja kasutatakse neid. Valmiskirjutatud laienduse tõttu saab sellega hakkama iga minimaalse arvutikasutuse oskusega inimene. Minu seisukohalt väga vägev viis tõmmata tähelepanu puudustele ja laiskusele, mida veebisaitide omanikud on püütnud vältida/peidus hoida. Lahendus on iseenest lihtne: on vaja kasutada krüpteeritud HTTPS protokolli (see sama, mis näiteks internetipankades). Soovitan lugeda laienduse autori blogist. Seal on välja toodud eesmärgid ja järgnenud üldsuse vastukaja.

Lahendus: Liigu virtuaalsest sotsiaalvõrgustikust tagasi pärisellu või kasutada mõnd lisa, mis sunnib lehekülgi suhtlema HTTPS kaudu. Näiteks Force TLS FF jaoks.

Teise turvaaugu pärast olen ma eriti pettunud. Suure hurraaga reklaamitud ja meeletu rahastusega  ID-kaardil on veel turvaauke. Kui 2002 saadeti ID-kaardi paroolid (PIN-id ja PUK) ümbrikus, mida oli võimalik laualambiga läbivalgustada ja koodid vabalt välja lugeda, siis nüüdne probleem on seotud ID-kaardi tarkvaraga. Täpsemalt on see seotud ametliku ehk AS Sertifitsserimiskeskuse poolt arendatud tarkvaraga. Suvaline sait saab lugeda ID-kaardilt nime ja isikukoodi. Seda probleemi saab vaadelda lehel: http://id.anttix.org/leak/leak.html.

Lahendus:  Külastada tihedamini pangatellerit ja vedada end valimiskasti juurde või kasutada vabatahtlike poolt edasi arendatud (turvalisemat) tarkvara.

Vana klassika

Viimasel ajal on lugemine tahaplaanile jäänud ning peamiselt on vaadatud filmiklassikute hulka kuuluvaid teoseid. Esimesena sai vaadatud paljukiidetud Ristiisa triloogia, mis oli täitsa korraliku süžee ja näitlejatööga film (eriti Pacino), kuid mis ei jätnud sügavat muljet. Ja kui keegi küsiks draama, actioni või krimi kohta, siis ma ei oskaks midagi välja tuua, sest lõpmatult veniv film jättis mulje, justkui see oleks "Tuulest viidud" meeste versioon. Ääremärkusena lisaks, et Ristiisa looja Mario Puzo kirjutas raamatud raha teenimiseks, ei kõla just väga kutsuvalt või mis? Nii pean (vist kurbusega) tõdema, et jälle üks saaga, mida on massiliselt ülistatud, on mind järjekordselt külmaks jätnud. Just nii nagu Potter, Videvik...

Jätkates gänsterite lainel jõudsin Goodfellase juurde, mida ma, hoolimata eelnevast arvamusest, siiski polnud näinud. De Niro, Ray Liotta ja Joe Pesci toimisid kolmekesi uskumatult hästi ja keskne teema -poisikese tee gängsteriks ja langus- suutis tüüpilise gängsterifilmi natuke rohkem rikastada. 2 tunni ja 15 minutiga sai jämedalt võttes sama ära öeldud, mis Ristiisas, sest ei püütud tuua sisse 150 eri karakterit ja neile kõigile eraldi aega pühendada ja "Inimlikku komöödiat" luua.

Uuestinähtud "The Big Lebowski" kohta polegi midagi öelda, suurepärase elufilosoofiga mees, kelle nimijoogiks on White Russian. Tasub ikka aeg-ajalt vaadata. Parim on see RHCP "Flea" mängib seal nihilistist sakslast, kes teeb 2 teise fritzuga überhaarcore technobändi nimega Autobahn.

Uus Saksa Kino festivaliprogrammist jäi silma film nimega John Rabe. Saksa filmitegijad on ta nüüd salvestanud sinna ajalooliste kangelaste hulka, kus on ees juba mehed nagu Oskar Schindler ("Schindleri Nimekiri") ja Paul Rusesabagina ("Hotel Rwanda"). Nimelt rajas ta käputäie (~27 võõramaalasega) Nanjingi linna demilitariseeritud tsooni, kus ei olnud ei Hiina, ega Jaapani sõdureid olla. Nii loodeti päästa Hiina tsiviilelanikke agressor Jaapani sõdurite eest ja tänu neile elasid 200 000 inimest selle jubeduse üle. Enamusi õudusi kujutati ka filmis: massihukkamised, peade maha raiumise võistlus, vägistamine ja arutu tapmine. Kuigi sündmuse paremaks mõistmiseks tuleks lugeda või mõni dokumentaal vaadata. Need vägistamised ja mutaleerimised on räigelt võikad...lausa uskumatu julmus. Üks ajaloouurijaid, Iris Chang, kes kogus materjali oma raamatu "The Rape of Nanjing" tarbeks, sooritas enesetapu pärast teose väljaandmist, nii piinatud oli ta hing sellest, mida ta teada sai. 

Tulles tagasi filmi juurde, siis tasub seda kindlasti vaadata. Nii ajaloolise tausta kui ka hea kinokunsti enda poolest. Ja näitleja, kes Rabet mängib on äravahetamiseni sarnane päriselu esindajaga. Uskumatu.

Äkki 3. kord õnnestub ehk EAKO ristiretk

 Ma lootsin, et ma ei pea sellest jälle kirjutama, kuid ridamisi on hakatud minu lemmiksaite kiusama ja nii puudutab see ka mind. Kõigepealt Ninjavideo.net kinnipanek USA võimude poolt, siis järjekordsed Thepiratebay.org kohtuprotsessid ja nüüd ka Subclubi kiusamine EAKO poolt, juba kolmandat korda (viimasel kahel korral pole neid edu saatnud). Not cool.

Kui otseste downloadide ja torrentite puhul on võimalik luua mingi pretsedent, siis subtiitrite puhul on see mulle senimaani jäänud arusaamatuks. Subtiitreid annab võrrelda laulusõnadega. Kas laulusõnade internetti riputamine on piraatlus? Kas see kahandab CD-e läbimüüki? Ma julgen väita, et ei. Subtriitrid on alati kasutajate omalooming ja peaks idee järgi kuuluma ju neile.Ma oleks tänases postuse hoopis Gainsbourgi eluloofilmist ja Dovlatovi teose "Tsoon" baasil tehtud "Komediya strogogo rezhima"-st kirjutanud, aga kuna rahaahnete "autorikaitse" bürokraadid võitlevad kunsti levimise vastu, sõna otseses mõttes, siis pidin sõna võtma. Ma ei usu, et kunagi ilmub see vene film eesti subtiitritega, et ma saaks seda kinno vaatama minna või DVD-l nautida. Võib-olla pean selle ära kustutama, sest oma olematu vene keelega ei saa ma hakkama.... kahju on kui sellised asjad piiravad ideede levikut.

Kui midagi meeldib tarbijale, siis on ta nõus ka selle eest maksma. Mulle meeldivad artistid, kes kasutavad põhimõtet "Maksa palju heaks arvad". Sest hind, mis praegusel ajal küsitakse, ei vasta enamusel juhul absoluutselt sisule. Või nagu Ninjavideo manifestis kirjas oli:

"You … YOU have done this. You … The studios with your inflated budgets and your ridiculous salaries. You have fed the mob insignificant tidbits about celebrity antics in order for them to pay out their retirement funds in popcorn prices. But not all amongst this mob are sheep."  

Hinnad on kunstlikult nii kõrgeks aetud, et isegi suurima tahtmise korral ei jõuaks ma oma muusikajanu originaalplaatidega ära toita. Ja lõppude lõpuks olen ma siiani arvamusel, et muusikud, kes oma teoseid armastavad, tahavad, et võimalikult palju inimesi nende muusikast kuuleks/kuulaks.

Veidi lisajuttu:

 Kus jookseb «piraadiks» olemise piir? http://wwx.postimees.ee/061105/esileht/siseuudised/182226.php

• Luba küsimata ja autoritasu maksmata on õigus teost kasutada näiteks õppetöös. Teine variant on see, et luba ei küsi, kuid maksad poest CDR-i toorikut ostes kaudselt autoritasu, mis on plaadihinna sees.

• Kui inimese plaadikogu koosnebki ainult netist tõmmatud ja salvestatud plaatidest ning ta kuulab neid ise, siis pole probleemi. Muid toiminguid selle plaadiga – rentida, müüa, annetada, kinkida – teha aga ei tohi.

• Oma tarbeks koopia tegemiseks ei tohi originaalplaati isegi sõbrale edasi anda. Samuti ei tohi sõbra jaoks plaati kirjutada. Kui aga sõber tuleb külla ja kirjutab ise selle plaadi, siis on asi legaalne. Ainus asi, mida tohib originaalplaadiga teha, on seda edasi müüa. Laenata, rentida, jms ei tohi.

• Autos enda tarbeks kirjutatud plaati kuulates ja hääletajaid peale võttes ei pea plaati makist välja võtma, sest eraautos ei toimu avalikku esitamist. Seadusekarva lõhki ajades võib muidugi öelda, et kui kuulamas on määramata arv võõraid inimesi, ei tohiks seda plaati mängitada. Kui aga tegemist on avaliku kohaga, peab muusika avalikuks esitamiseks olema luba.

• Ostes välismaalt endale mõne piraatkoopia, võib Eesti piiril tekkida probleeme, eriti kui plaate on suuremas koguses.

• Piraatplaadi levitajat võib oodata karistusena rahatrahv või kuni kolmeaastane vanglakaristus. Eestis on seni trahvid piirdunud kümnete tuhandete kroonidega, ühel juhul on määratud pooleaastane vanglakaristus tingimisi. Reaalselt vangi pole kedagi pandud.

S. Dovlatov "Kompromiss. Meie omad"

Lõpuks sain järgmise Dovlatovi teosega ühele poole. See on see kurikuulus teos, kus Dimitri Klenski tripper avalikkuse ette tuuakse. Lood on anekdootlikud ja lühikesed ning üdini elujaatava suhtumisega.

"Eestlase tunnen ma hoobilt ära. Nende välimuses ei ole midagi kriiskavat ega pealetükkivat. Neil on lips alati ees ja püksiviik sirge. Pisut nõrk lõug ja rahulik silmavaade."


"Healt inimeselt oodatakse vastavat käitumist. Talle esitatakse kõrgeid nõudmisi. Tema õlul lasub igapäevne ränk õilsuse, arukuse, usinuse, aususe ja huumori koorem. Ja siis jäetakse ta mingi lurjuse pärast maha. Lurjusele aga pajatatakse naerdes hea inimese tüütutest voorustest. Naised armastavad ainult kaabakaid, seda teab igaüks."


"Inimese jaoks, kel pole kindlat eesmärki, oli see täiesti normaalne samm. Kõik, kellel on elust ebaselge ja udune arusaa, tahavad tegeleda filosoofiaga."


"Ideoloogiat polegi vaja pooldada, see kas võetakse omaks või ei võeta. See on nagu vangla: meeldib või ei meeldi, istuma pead ikka..."


"Loomingulistest elualadest tuleks üldse hoiduda. Teine asi, kui sa seda ei suuda. Siis pole muud võimalust. Sel juhul ei vali sina teda, vaid tema valib sinu."


"Nii nagu raamatu kui ka naise juures pole oluline vorm, vaid sisu... Isegi nüüd, pärast lõputuid pettumusi, tundub see määratlus mulle igav. Minule meeldivad endiselt üksnes ilusad naised."