Nüüdseks on see silmatorkav-roosa raamat otast otsani läbi loetud, ja veidi aega antud, et loetut seedida. Järjekordselt kirjutab teisest riigist pärit inimene (Kanada) võõrast riigist ausalt ja ehedalt (USA).
Teos keskendub kolmele Kalifornia kõrbes elavale sõbrale: Andy, Dag ja Claire, kes kõik on sinna põgenenud erinevate asjade tõttu, kuid ühtse põhjuse pärast - ettesöödetud elu valem. Vanema generatsiooni poolt välja töötatud ja produtseeritud kui konserv tehasliinidel. Osta-ava-neela, ära jumala eest mõtle, ära kahtle! Nõnda kasvab järjekordne yuppie, kes töötab elu lõpuni oma nuumaedikus.
Selle asemel valivad nad oma perekondade ja lähedaste kiuste vaikse pelgupaiga, kus nad elatavad end tehes McJob'e ja vestes teineteisele lugusid: iga üks räägib ühe loo (enamasti väga fantaasiarikka) ja teised ei tohi vahele segada. Nõnda kulgebki nende elu: ilma eesmärgita, elades pisikese rõõmude ja nipsasjadega. Nende hingesügavust tuleb otsida pinnapealsusest.
Kuna erilist konflikti, dramaatilisi sündmusi raamatus ei esine, on seda mugav väikeste tükkide kaupa haugata, vaadates kõrvale leheäärseid illustratsioone ja Couplandi sotsiaal-temaatilisi väljendeid. Noore inimese otsing ümbritsevas maailmas jõuab küll kohale, aga paljud allteemaid jäävad minust kaugeks. Kultuuriruumide erinevus annab endast tugevalt tunda: ma tean seda kõike, aga ma ei saa aru, ei mõista, ei tunne. Haiglane tarbimine, tuumapommi hirm ja spliin on minu ühiskonnas harv nähtus.
McJob- vähetasustatud, madala prestiiži ja väheste ametisoodustustega tuleviku väljavaadeteta töö, peamiselt teenindussektoris.
Nuumaedik- väiksed ja kitsad kontorikuubikud, mis koosnevad lahtivõetavatest vaheseintest ning on mõeldud noortematele töötajatele. Nimi tuleb sarnasusest aedikuga, kus tapamajades veiseid nuumatakse
veel mõningaid...
Ozmoos- töö suutmatus vastata inimese kujutlusee iseendast
Kahekümnendate keskpaiga kriis- kahekümnendatel toimuv psüühiline krahh, põhjustatud sageli võimetusest koolijärgses elus või töökeskkonnas hakkama saada, millele lisandub arusaamine, et inimene on selles maailmas paratamatult üksi.
Nüüdisaja salgamine- enese veenmine, et ainus aeg, mil elada tasus oli minevikus, ja ainus aeg, mil võib üldse huvitav olla, on tulevikus
Platooniline vari- mitteseksuaalne sõprus vastassugupoole esindajaga
Üksinduse kultus- vajadus iga hinna eest vaba olla, seda tavaliselt pikaajaliste suhete kulul. Tihti tekkinud liiga kõrgetest ootustest teiste inimeste suhtes.
Armanism- Giorgio Armani järgi; haiglane vajadus järele ahvida õmbluseta ja (mis veelgi tähtsam) ohjeldatud Itaalia moe eetost, väljendab sügavat inimlikku vajadust kontrolli järele. (kas tuleb tuttav ette?)
Valikuhalvatus- kalduvus piiramatute valikute korral mitte mingit valikut langetada.
Automaatiroonia- kalduvus igapäevasuhtluses reflektiivselt kergemeelseid iroonilisi märkusi teha.
Pilke eesõigus- elustiili taktika, emotsionaalse kimbatuse vältimiseks tehtud pingutus, et mitte omasuguste pilkealuseks saada. Pilke eesõigus on on automaatiroonia peaeesmärgiks.
...ja huumorit
"Mitu lesbit on vaja lambipirni vahetamiseks?"
"Kolme- üks vahetab ja kaks väntavad sellest dokkfilmi."
...ja mõttetera
"Seiklus ilma riskideta on Disneyland."
...ning kaunis metafoor
"Kui ma Kaliforniasse tagasi lähen, võtan selle kepikese ja lähen kõrbesse. Veedan seal viimse kui sekundi oma vabast ajast ja otsin kõrbesügavustesse peidetud vett. Ükskõik kui palav seal ka poleks, käin ma ikkagi miile ja miile seal eimiskis- võib-olla näen mõnda lindu ja võib-olla hammustab mind lõgismadu. Ja ühel päeval, ma ei tea küll millal, kõnnin ma üle liivadüüni ja näen kedagi teist vett otsimas. Ja ma ei tea, kes see teine on, aga temasse ma armungi. Kellessegi, kes otsib vett nagu minagi."
