Noppeid teostest

Charles Bukowski "Naised"

"Valasin endale juua ja mõtlesin, et joomisel on üks viga. Kui sitasti läheb, jood, et unustada, kui hästi läheb, siis jood, et tähistada, ja kui kuidagi ei lähe, siis jood, et elu huvitavaks teha."

"Mõned moraalireeglid muudavad inimesed tööstuse, kiriku ja riigi orjadeks, aga tervemõistuslikest moraalireeglitest on abi. See on, nagu puu otsas rippuvad küpsed viljad ja mädad. Sa pead ära tundma, mida võtta ja süüa, mida mitte."

Graham Greene "Meie mees Havannas"

"Umbusu seeme idanes juba lapsepõleves. Sinu üle heideti toorest nalja, ja siis hakkasid sinagi toorelt naljatlema. Sa unustasid valu, tehes seda teistele. Kuid mingil põhjusel, mis kindlasti ei tulenenud tema voorusest, läks Wormold teist teed. Võimalik, et see oli iseloomutus, öeldakse, et kool kujundab iseoomu teravate kantide mahalihvimisega. Temal lihviti kandid ümaraks, kuid tulemuseks, arutas ta, polnud mitte iseloom, vaid midagi vormitut, nagu teosed moodsa kunsti muuseumis."

"Aeg muudab poeetiliseks lahinguväljad"

Puhkuse mõtteid

Nii kaua pole jõudnud/tahtnud siia kirjutada, kuid nüüd on see tunne käes.Eks hingetõmbe paus aitab ka sellele kaasa...

Tartus on aeg möödunud töiselt ja üksluiselt. Üksluiselt selles mõttes, et kogu elu on käinud kooli ümber. Ained, mis on otseselt erialaga seotud, on suurepärases seisus, kuid alusained, o boze moi... Ja nende tõpratega ma maadlengi. Üks aine tuleb järgmine aasta uuesti võtta, aga tõesti "who gives a flying fuck".

Kirjanduse kohalt on mul jällegi tekkinud janu. Janu suurepäraste teoste järele, mis karastaks hinge: igapäevaelus piisab kuldsetest kätest, kuid hing vajab enamat. Nii ma lugesingi Andrus Kivirähu "Ivan Orava mälestused", pea ühe hingetõmbega läbi. Oli väga meeleolukas ja nauditav, kirjanduslikus võtmes ajaloo kujutamine on alati mulle huvi pakkunud. Järgmisena jäi mulle juhuslikult pihku Toomas Raudami "Tänulikud surnud", mis oli oma olemuselt 6 novelli varalahkunud rokkmuusikutele(Janis Joplin, Jim Morrison, Jimi Hendrix, John Lennon, Elvis Presley ja Brian Jones). Kui Joplini novell jõudis kuidagi südamesse, siis mida edasi, seda kaugemaks muutus lugemine, kuni hetkeni, mil ma üldse ei hoolinud, ja see oli hetk mil ma teose kõrvale lükkasin. Kuna ma pole kusagilt saanud Olavi Ruitlase "Naist", siis võtsin järgmise parima asja: Ch. Bukowski "Naine". Tõeliselt nauditav lugemine ja sellelt kirjanikult tahaks teisigi teosed lugeda. Kuidagi jõuab tema surematu sõnum kohale.

Muusikast olen nautinud "the Black Keys"-i, tõeliselt andekas duo, kes suudab aegumatut rokkmuusikat mängida.

Hinges on mingi kummaline rahu, nagu omamoodi leppimine, kõigega leppimine ja vastuvõitlemise lõpp. Rahu, kuigi elus ei ole ma mitte milleski kindel, peale iseenda... Haa, naera, kui kõik muu tundub liiga segane. Naera ja armasta: ümbust, inimesi, õhku, elu,...

Linnuke on vahel kuri, rapsib tiibadega ja hammustab. Teine kord aga kurb, sünge ja ei lase oma ilusal laulul kõlada, laulul mis inimeste südasid nii väga soojendas. Ja sa ei saa aru, sa lausa tõmbud eemale, kui linnuke jälle kurjaks saab.

Ja siis sa mõistad, et sina oled linnukese käitumise põhjuseks. Suure armastusega oled loonud linnukese ümber puuri ja ta aheladesse sidunud. Kõik selleks vaid, et linnukese ilu ja laulu üksi nautida. Aga linnuke ei taha nii elada, ta ei armasta sind siis niimoodi, sellest püüabki ta oma käitumisega aimu anda.

Ja kui sa seda mõistad, muudab see sind kurvaks, sest sa ei tahtud linnukesele kunagi nii teha, sa tahtid, et ta säraks ja siutsuks, oma õrnu sulgi vastu sind silitaks...
Nii ei jäägi midagi muud üle, kui astuda samm kõrvale, avada haak ja sõlmida lahti ahelad.

Ja linnuke laulab, sädistab, kiirgab ilu ja lendab lilleõite lõhna nautima jälle. Kuid tagasi ta ei tule, ta on mujal õnnelikum...ja sa tahad, et ta õnnelik oleks.

Polnud vaja aheldada, linnuke oleks nagunii lillede juurest iga kord tagasi lennanud ja sädistanud, rõõmu kiirgand, oma keha soojust tunda lasknud...

Nii aheldad sa end ja poed puuri, muutudes ise linnukeseks,kurva südamega linnukeseks.

Liebe is für alle da

Vot sellist nime kannab Rammsteini uus plaat.(eestikeeli siis "Armastus on kõigile olemas")

Plaat sisaldab, oh üllatus, 11 laulu, mis on päris erineva stiiliga. Kõige rohkem meedib mulle siiani "Weidmanns Heil" ("Jahmimehe tervitus"), mis on lihtsalt meeletult vihase riffiga lugu. Ja üldse on sellele plaadile omane vihased metal trummid ja agressiivsus. Või nagu Oskar ütles "metallicalikkus". Plaadil on ka Rammsteini emotsionaalsemat külge ballaadide kujul ("Frühling im Paris" e.k "Kevad pariisis"). Õigele rammufännile on kohustuslik hankida Deuxe Edition plaat, mis sisaldab 16 laulu, ja veidi üllatusi ;).

Ühete lugu tuleb eraldi välja tuua- "Pussy". Saksa industrialmehed suutsid selle muusikavideoga paksu verd tekitada ja minu arust ühe hea paugu vastu muusikamaailma hambaid anda. On vaieldav, kas see on kunst või lihtsalt labane porno, kuid üks asi on kindel, need mehed said millegi erakordsega hakkama. Sieg hail Rammstein!

Midagi sügavat laulust "Heifisch"("Haikala")

Und der Haifisch, der hat Tränen
Und die laufen vom Gesicht,
doch der Haifisch lebt im Wasser -
so die Tränen sieht man nicht.

In der Tiefe ist es einsam
und so manche Zähre fliest
und so kommt es, dass das Wasser
in den Meeren salzig ist.


Ahjaa, no big deal wadeva, aga need hullud mehed tulevad EESTISSE 3ndat korda. Nüüd algab programm "krt, kust ma 700 pileti jaoks saan järgmiseks nädalaks"

Südame rütm ja hinge keel

(Kes tahab informatiivset artiklit lugeda, nautige elu24.ee staarreporteri Mart Roosaare üllitist(kel on endal ka väike andekene peidus))

Need emotsioonid, mis ma eile õhtu tundsin olid liiga tugevad, et neid vaid endale hoida. Seepärast mõtlesin ma mõned read kirja panna.

Jutt käib muidugi Dub Fx-ist. Mehest, kes hoolimata praegusel ajal muusikamaailmas levivast pornost, suudab siiski luua ainulaadset ja omapärast muusikat. Dub fx on kaasaegne spiilmann, hipi, mustlane, kes esitab oma muusikat maailma eri nurkades. Ta on korduvalt lükanud tagasi suurte plaadifirmade pakkumisi, kes tahavad selle fenomeni pealt lihtsalt kasu teenida ja taas omapäratu popmuusiku luua.

Aga tulles tagasi Pärnu Kontserdimajas toimunud esinemise juurde. Esinemiskoht ei sobinud kokku muusikaga. Keegi ei taha minna mõnda underground klubisse sümfooniaorkestrit kuulama, samamoodi ei saa kuulata muusikat, mis kogu keha oma rütmiga liikuma paneb, pehmel sametil istudes.....ei, ei taha. Lava ees, psühedeelilisest muusikast kantuna, kogu hingest tantsides, nii oleks mina seda kontserdit kogeda tahtnud.

Kui aga see väike miinuspool välja jätta, siis oli kontsert väga muljetavaldav. Esimesed 50 minutit olid kui armastusluuletus, saadetuna biidist. Koos oma kaaslase Flower Fairy'ga, kellest on enamus laule ja kes on tema teine pool, suutsid nad minu südamesse tungida. Nende nägudest oli näha, et nad mitte ei laulnud, vaid tundsid laulusõnu ja tegid hingemuusikat- hingest hinge. Flower Fairy suutis oma omapärase hääle ja flow'ga väga sügava mulje jätta ja tõestada, et ta ei ole vaid Dub Fx-i tüdruksõber, kes temaga kaasas longib, vaid arvestatav muusik.

Teine vaatus sisaldas vanemaid lugusid ja tunduvalt rohkem trip hopi. Madalad bassisagedused sööstsid minust läbi ja andsid lugudele erilise lisaväärtuse. Siis tundsin ma eriti puudust toolideta parterist. Minu jaoks oli kindlasti kirsiks tordil laul "Step on my trip" ja "Flow", kuigi saksofonimängija oli puudu. Ja kontserdi lõpus, kui Dub juba rahvast tänas, tõusid kõik püsti-lõpuks! ja nauditi üht lisalugu.

Õhtu jätkus Beach Clubis aftekal. Kuigi see koht on täielik urgas ja ma ei imesta, miks ma sinna polnud enne sattnunud ja kunagi enam ei satu, oli jätkuv pidu täitsa tore. Aga mitte seepärast, et Dub Fx tegi seal pooletunnise seti, vaid Rauno Bella koos Dj-ga. Väga lahe ja uus elamus: segada kokku kaht nii erinevat muusikat- instrumentaalset metal trumme ja elektrooniline mussi. Tantsida sai, kõvasti, aga muusikaliselt oli Dub-i esitus suht 0. Kui ta märkas, et imestele ei läinud tema enda muss peale, hakkas ta rahvast osavalt narrima, tehes tuntud klubihitte järele.

Kokku võttes oli hea jälle omas elemendis -kontserdil, olla ja kvaliteetmuusikat nautida. sai nalja, juua, tantsida, muusikat nautida, mütsi (minult) varastatud ja Flower Fairylt musi ja autogrammi särgile :D.........not a bad night at all



NB! Merru ma katsun tihedamini kirjutada :P

Kõige paremad ravimid on küüslauk ja konsentreeritud annus häid sõpru, kohvitassid näpus. Teeb tuju rõõmsaks ja südame soojaks. Ees ootab rahulik õhtu läppari taga, olles produktiivne ja mitte nii produktiivne. Aga see ongi hea. Mina ja minu mõtted saame kahekesi dialoogi pidada.

Kahju ainult, et taevas nii verevalt üksik on.....kaunis, aga üksik.

Piraatlus ja itellektuaalne omand

Me oleme ühiskonnas jõudnud jälle sõlmpunkti, mille lahtiharutamine või harutamata jätmine on ülimat oluline. Probleemseks kohaks seekord piraatlus ja intellektuaalne omand. Diskusioonud ja karmid tagakiusamised, kohtuotsused on juba pea iga päev meedias. Miks on suurkorporatsioonid järsku vabat infot levitavatele organisatsioonidele sõja kuulutanud? Võitlus tuuleveskitega on täie auruga jõus, kuid kas seekord võib see edukaks osutuda? Enamus juttu tuleb küll tagasivaatena sellele ja eelmistele aastatele, kuid sellevõrra on neid sündmusi jällegi parem analüüsida.

Julgen väita, et suurem osa arvutikasutaja on kasutanud internetist tõmmatud subtiitreid. Kuid kas keegi on mõelnud kuskohast need tulevad? Vot, ei tule iseenesest. Ei tule need ka DVD-lt, sest enne kui filmist antakse välja subtiitritega DVD, on maailmas keegi selle juba ära tõlkinud. Eestis tegutseb nendega SubClub, kus kasutajad ise oma vabast ajast tõlgivad kas kuulmise või mõne muu keelse tõlke järgi subtiitriid eesti keelde. Kuigi nende tase on enamasti parem isegi kui telekanalite tõlkijatel, ei saa nad palka. Nende ainuke tasu on teiste kasutajate tänusõnad.... Ja sellegipoolest püüdis BSA (Business Software Alliance ) ja EAKO (Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon) USA suurte filmikompaniide survel nende lehte lausa kaks korda sulgeda. Kuidas on võimalik, et inimese enda loomingut ei tohi avaldada!? See oleks sama hea, kui ma kirjutaks mõnest filmist või etendusest retsensiooni koos kokkuvõttega ja ma ei tohiks seda avaldada...Õnneks olid lehe omajad piisavad nutikad, et bürokraatia ja seadlusandluse lõugade vahelt minema pääseda ning kõikide filmisõprade rõõmuks on see suurepärane leht ikka veel elujõus.

Teine ja veidi globaalsem juhtum on torrentite sait Pirate Bay. See internatsionaane vaba info lipulaev on saanud Rootsi üheks sümboliks, eriti arvutikasutajate ringis. Selle aasta 17. aprillil mõisteti 4 selle juhti aastaks vangi ja nad peavad tasuma 30 miljonit Rootsi krooni. Samuti püüti lehte sulgeda, kuid tänu lehe ümberpaigutamisele on leht ikka veel jõus. 30.juuni osteti leht 60 miljoni rtskr-i eest ära. Endised omanikud lubavad, et kogu raha läheb "sõnavabaduse, vaba informatsiooni ja interneti avatuse" toeks. Kes vähegi torrentitest midagi jagab, teab, et kogu see kohtuotsus on jabur. Reaalselt ei asu nende leheküljel mitte ühtegi piraatfaili. Torrentit võib kujutada mitme tuhande tükilise puzzlena, mille iga tükk asub erinevate kasutajate arvutis. Nõnda ei tee torrent mitte midagi muud, kui näitab, kus iga tükk asub. Pirate Bay kohtuprotsessi annaks võrrelda, kui kaevati kohtu sildifirma, kes toodab silte, mis näitavad Balti jaama turu poole :D. Mulle tundub ikka enam ja enam, et see on jälle üks avalik ristilöömine, kus püütakse igat seadust väänata ja käänata, et Pirate Bayst teha näide. Näide sellest, mis juhtub, kui püüda suurkorporatsioonide vastu astuda.

Näiteid on veelgi. Eriti vihaseks ajab mind YouTube-i vastu alustatud ristiretk, kus eemaldatakse muusikat ja muusikavideosid, eeskätt häriv on Eesti oma artistide kadumine. EAKO on oma küüned ka sinna ajanud. Kusjuures enamus bände näeb YouTube'i pigem enese reklaami võimalusena, mitte piraatlusena. Ja nad ei saa midagi teha, sest lepingule alla kirjutades on nad oma õigused organistsioonile andnud.

Kõik need uhked tribnalid püüavad sama efekti kui toikasse aetud pead keskaegse müüri ääres- hirmu tekitada. Ei saadud jagu trükipressist, VHS-ist, DVD-st ega Napsterist. See on mõttetu ja sisutu võitlus, sest info ja loomingu levitamine on inimese loomuses, see ühendab ja lahutab meid, seda ei saa maksustada. Kokkuvõttes teab ju rahvas mida ta tahab, mitte mingi mutimiljardilise korporatsiooni liige.

Mul tiirleb endal peas mitu projekti, mis on seotud info vaba levitamisega, kuid ehk peaks kursuse "Võitlus piraatluse vastu intellektuaalomandi valdkonnas" läbima, siis oskaks süsteemi vastu võidelda nende enda trikkidega. Kui midagi valmis on saanud, esitan ka avalikkusele.

Projekt mida ette võtta: Loo oma Pirate Bay koopia

Filmid mida vaadata: Steal This Film I & II

"Iga päev korralda oma elu.
Ikka enam
ja enam.
See ongi elu eesmärk"

Fr. Tuglas

Regnum, Agnus, Mundi

Viimasel ajal on blogi täiesti hooletusse jäänud, sest nii palju on olnud mõttes ja nii palju vaja otsutada. Ühes asjas olen aga kindel: see sügis ühinen Tartu vaimuga. Seda otsust ma enam muuta ei kavatse. Muud otsused nagu elamispaik, eriala jne. on alles lahti ja vaagimisel.

Teemasse naastes, oli tegelikult sissekande eesmärk anda veidikene edasi seda kogemust, mida pakkus viimane loetud raamat: Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik". Lühidalt on raamatu kandvaks teemaks peategelase palverännak Santiago de Compostelasse koos oma teejuhi Peetrusega. Nagu paljude teiste inimestega juhtub, avastab ka tema, et elus ei ole alati tähtis eesmärk/sihtpunkt, vaid teekond. Läbitud katsumused ja filosoofilised arutlused oma teejuhi Peetrusega jätavad tasse kustumatu jälje. Kõike seda ilmestab Hispaania looduse pärlid ja ajaloolised mälestised. Kogu raamat põhineb autori 86nda aasta palverännakul, mil ta läbis sama teekonna.

Kuna mina, oma piiratud väljendusoskusega, ei suudaks kunagi raamatu filosoofilisi mõttekäike edasi anda, kirjutan siia parem mõned silma paistnud mõtteterad:

"Eesmärgi suunas liikudes on väga oluline pöörata tähelepanu teele. Just tee annab parimaid vihjeid kohalejõudmiseks ning õpetab meie teel oleku jooksul mõndagi. See on võrreldav seksuaalvahekorraga: eelmängu hellitused määravad orgasmi tugevuse."

"Aeg ei liigu alati sama kiirusega. See, kui ruttu ta edasi läheb, sõltub meist endist." (Märkus: minu arust on see eriti tõene elu kohta: kui me kunagi aega maha ei võta ja tormame läbi elu, siis tundubki elu lühike)

"Muutes viisi, kuidas sa rutiinseid asju teed, aitad enda sees kasvada uuel inimesel."

"Kus on su aare, on ka su süda"

"Kõigist endale haiget tegemise viisidest on kõige hullem armastusega põhjendatu. Alati me kannatame kellegi pärast, kes meid ei armasta, või kellegi pärast, kes meid maha on jätnud, või kellegi pärast, kes meid maha ei jäta. Kui oleme üksi, siis kannatame sellepärast, et keegi meid ei taha; kui abielus, siis seetõttu, et oleme selle orjuseks muutnud."

"Oma eesmärgi suunas liikumiseks ja õigete sammude tegemiseks vajame kõige ümbritseva abi. Me vajame sõpru, aga kui neid lähedal pole, peame üksinduse muutma oma peamiseks relvaks."

"See on kõige raskem hetk inimese elus - kui ta on tunnistajaks võitlusele, mis toimub õige asja eest, kuid ei suuda teisenemist omaks võtta ja lahingusse astuda. Nii pöördub inimese tarkus tema enda vastu."

Waking Life

Hiljuti oli mul eriline filmikogemus. Richard Linklater`i "Waking Life" kujutab endast hoopis teise ideega filmi kui tema muud teosed. "Waking Life" sisaldab poolteist tundi tihedaid ja sügavaid filosoofilisi arutlusi, mida antakse edasi peategelase dialoogide kaudu teiste inimestega. Nõnda suudab see rohkem mõtlema panna, kui terve periood filosoofiat.

Filmi ühendavaks liiniks on noormees, kes lendab oma unenäos ringi ja kohtub erinevate inimestega. Konseptsioonilt kujutab see lucid dreaming` ut ehk ergast unelemist, kus inimene kontrollib unenäos toimuvat.

Filosoofiliste teemade ulatus on väga lai: Elu. Eksitentsialism. Inimese evolutsioon. Inimloomus. Hing. Vaba tahe. Ühiskond. Universum. Unenäod. Jumal ja veel palju muudki. See on ka üks põhjuseid, miks seda filmi tuleks vaadata korduvalt: et mõista iga tseeni tähendust.

Ka visuaalselt on see võimas film. Kõigepealt on filmitud ja monteeritud kokku ning tulemus on lastud läbi rotoskoobi. Tulemus tabab naelapead: ühelt poolt annab see unenäo tunne ja teiselt poolt aitab see dialoogile keskenduda.

Kindlasti mitte nendele, kes ootavad tugitoolis mõnuledes informatsiooni ette söötmist- teos nõuab kaasamõtlemist. Kindlasti on vaja ka head inglise keele oskust, sest võõrkeelseid filosoofilisi arutlusi pole lihtne mõista.

“The quest is to be liberated from the negative, which is really our own will to nothingness…To say yes to one instant is to say yes to all of existence.”

Veidike positiivsust

Kogu selle pasatormi sees on hea, kui ka päiksepaistelisi päevi nende sekka ilmub. Ja ma ei mõtle seda sära, mis kollane kera taevast eritab. Ei, hoopiski midagi muud- seda kiirgust mis sinust enesest pärineb. See tunne annab viitsimist tegeleda ka asjadega, mis muidu absoluutselt ei huvita.(kodused tööd!?).

Täna tegime indiaca maratoni, 2 tundi ja 3 mängu kokku. Kui välja jätta see, et me noorelt generatsioonilt taas pähe saime, oli tunne päris hea. Lõpuks kombinnisime Jonniga nagu vanad kalad. Täitsa mõnus mäng on.

Viimasel ajal olen rohkem Chalice`i kuulanud. Ja mees on ikka täiesti hull ja teeb niivõrd erinevat mussi, mille sõnumid on kohati nii reaalsed ja samas absurdi täis. Mu ema oli jahmunud, kui mees, kes laulis Lauluväljakul "Minu inimesed", nii et inimestel silmad märjad, ühel teises loos kuulutas hoopiski, et "...pole paremat asja kui p_ts!". Totaalselt mitmekesine.

Lõpetuseks aga laul, mis on oma lihtsuses samas nii hea tujutõstja Chalice- Elagu!

elagu tulevik mis on kirja panemata!
elagu tunnetatud paratamatus ja kõik teised paratamatused elagu ja kõik mida ma suudan tunnetada elagu!
elagu see kui mul tõesti on midagi öelda! elagu interaktsioon! elagu omavahelised suhted!
elagu mõttevahetus! elagu söögilaud, mille taga oleme kõik võrdsed!
elagu paindlik, loov ja muutuv isiksus!
elagu arenev isiksus! elagu mõistus ja tunded!
elagu infokäive! elagu tees, antitees ja süntees!
elagu mina ja elagu sina ja kogu sinaminadus elagu! elagu hinge sügavus!
elagu Eesti, meie vaimu kodu elagu!
elagu Tartu, kogu Tartu, nii pikk kui lai elagu!
elagu Kambjas hõiskavad hõisakavad öökullid ja kõik mida tasub uskuda on kuskil alles elagu!
elagu see Tartu vaim mis on seletamatu ja salapärane ja on siin kuskil maa sees ja tõuseb eeterliku auruna ja mõjub meile kõigile!
elagu see Tartu vaim mida kannavad halli viltmantli, halli salli, halli karvamütsi, hallide silmade ja hallide hüvastinoorustega vanamehed, kes turuhoones lahtist hapukoort ostavad!
elagu Arnold Matteuse, Uku Masingu või Madis Kõivu Tartu vaim!
elagu see Tartu vaim, mis on alati aegade algusest peale olnud otseühenduses kõigi teiste maailma vaimudega ja kõik need teised maailma vaimud elagu!
elagu see kui ma vahel üllatan iseenast! elagu see kui ma vahel ületan iseennast!
elagu see mida ma poleks iial uskunud! elagu see mida ma poleks iial lootnudki! elagu parem mina!
elagu andestus! elagu võime andestada teistele ja eriti võime andestada endale elagu!
elagu kõik see, millesse ma usun! elagu minu hea põhiolemus, minu südamik, mis mind püsti hoiab elagu!
elagu minu ankur, kus iganes kultuuris see ka ei oleks!
elagu kõik keeled ja kõik muud mõtlemise mustrid elagu!
elagu kultuuride kokkupõrge ja kultuuride lahtitõuge elagu! elagu kõik mis mind tugevamaks teeb ja ei tapa!
elagu see, kui ma olen kellegagi järsku ühel lainel!
elagu see, kui ma äkki avastan, et olen armunud kellesegi, kes mulle enne üldse ei meeldinudki!
elagu kõik see, mis ühel päeval ise minu juurde tuleb!
elagu jutt, mis jõuab kohale ja kõik, mis jõuab kohale elagu!
elagu lihtsad tunded ja komplitseeritud tunded elagu! elagu eneseväljendus!
elagu kõik mu sõbrad ja kõigi teiste sõbrad elagu! elagu see et asjad on õhus!
elagu tundekasvatus! elagu dialoog! elagu kõik võimalused!
elagu see erutus kui kõik on alles ees! elagu hetk enne kõrghetke!
elagu see kui maailma keskpunkt nihkub minust enesest väljapoole ja mida ma siis näen ja mõistan ja kui valge ja kerge siis on, kui kasvõi korraks nihkub elagu!
elagu see väike samm, mis on vihkamisest armastuseni ja see teine väike samm hullumeelsusest geniaalsuseni elagu!
elagu elav tuli ja elav kujutlusvõime elagu! elagu naer!
elagu see maapind siin mis on tunnistajaks et, mina ja kõik teised inimesed on tegelikult ja kui tõesti nii ongi elagu!
elagu miljard hiinlast kellele Budal on sama lootusetu midagi selgitada kui lilledele ja see üks hiinlane, kes sellest aru sai elagu!
elagu usk, et iga hetk võib ükskõik kes päästa kogu maailma, ja kogu see maailm elagu!
elagu Jumal kes on detailides ja kõik need detailid, milles Ta on elagu!
elagu igavene sisselülitus!
elagu! elagu! elagu! elagu!

Usk. Lootus. Armastus

Kurvastuseks pean mainima, et juttu ei tule kolmest kristlikust voorusest, ega apostel Paulusest. Ning kui ausalt tunnistada, siis seostasin ma neid sõnu enne Vennaskonna superhea albumiga, kui Piibliga.

  Igatahes on need kolm väärtust -usk, lootus ja armatus- olnud minu elus peamised elujõu allikad. Sümboolselt rääkides, selle tabureti, mille peal ma seisan, kolm tugijalga. Erinevatel perioodidel elus on mõni neist puudunud või nõrk olnud, siis on tulnud toetuda seda rohkem teistele ja hoida tasakaalu, et vältida allakäiku. Kogu elu on aga võitlus: niipea kui tunned end jälle turvaliselt ja tasakaalus, lüüakse sul jõhralt tugipunkt alt ära, vaid suure vaevaga suudad püsti jääda.

  Aga millesse ma usun? Kindlasti jumalasse, aga mitte selle pika habemega ja hommikumantliga klišeesse, kelle nimel tuleb palvetada. Pigem müstilisse olevusse, energiasse. Samuti karmasse: mulle meeldib idee, et maailmas valitseb tasakaal ja kõik hea tuleb tegijale kunagi tagasi. Samuti usun ma iseendasse ja oma võimetesse. Nõnda tundub ka kõige raskem takistus ületatav. Ja kui ma ei ole piisvalt võimeks selle jaoks, saan alati öelda: "Vähemalt ma proovisin!" Viimane millesse ma usun on tulevikku- sellest saab alati lohutust. Pessimistina: "Halvemaks ikka minna ei saa". Optimistina: "Alati läheb paremaks". Negatiivse positivistina: "Praegu lääb halvasti, aga lõppeb hästi". Üks kõik milline meeleolu ka poleks, tulevikust leiab alati lohutust.

  Mille poole suunan ma oma lootuse? Ikka iseenda ja tuleviku poole. Et saatus (või mis iganes X tegur, mis meie elu mõjutab) ja minu enda püüded koos suudavad tuua õnne ja meelerahu tulevikus.  Lootus, et minus on piisavalt sisemist jõudu, et võidukalt lõpuni jõuda.

  Nüüd jõuame Pauluse sõnul suurima vooruseni (näe, ikkagi mainisin teda)- armastus. Mina võrdleks seda nitroglütseriiniga: seda on raske ära tunda, see võib olla ülimalt kasulik ja head teha, kuid samas võib see ka ühe hoobiga sind enda hävingusse tõmmata. See tabureti jalg on olnud õrneim mu elus, ja ma usun, et ei ole ainuke. Nõnda pole midagi muud antud olukorras teha, kui hoida tasakaalu teiste jalgade najal ning uskuda, loota, et kunagi saab jälle kergendatatut hingata.

Generatsioon .....?

Igal aastakümnel on oma põlvkond: Esimese maailmasõja järel oli "kadunud generatsioon", Teine ilmasõda vorpis "beebibuumi generatsiooni", Külma sõja järgsel perioodil kasvasid üles inimesed, keda nimetati Generatsioon X. Igal neist eelpool nimetatutest oli oma ajatu probleemid, kellel suutmatus tavaeluga kohaneda, ja kellel "ideaalse" ühiskonna plastilisus, narkootikumid, alkohol, edukultus. Aeg ja keskkond vorpisid neid kui tuul liivaranda. Kellel õnnestus need ületada, võttis uut aastakümmet vastu karastatud isiksusena, kuigi hinge deemonid ei jätnud neid kunagi. Teised, kelle sisemine jõud ei ületanud välist, jäid kinni oma nõiaringi.

Milline on meie põlvkond? Äkki iGeneratsioon? I nagu intellekt, I nagu informatsioon, I nagu innovatiivsus? Ei pigem I nagu idiootsus, I nagu ignorants. Sest mida rohkem antakse infot, võimalusi, resursse seda vähem ollakse nõus vastu andma, ise pingutama. Praegu sirguval noormehel on võimalusi rohkem kui oli tema saatusekaaslasel 80 aastat tagasi. Ja siiski oli see iseseivunud Eestis üles kasvanud noormees palju rohkem mees, inimene. Ma arvan, et kunagi viidatakse meie põlvkonnale kui iGeneratsioonile, kuid see I tähendab siis invaliidsust: nii intellektuaalselt, hingeliselt kui ka füüsiliselt. Kui kõik tuuakse kandikul kätte, siis kaob ka püüe, edasiviiv jõud- sellest hullemat olukorda on raske ette kujutada.

Väsinud mees

phewwwww.....

Nii intensiivset nädalalõppu pole ammu olnud. Aga nii peabki vist olema, sest nagu tavaks ikka: kohustus järgneb kohustusele. Lihtsaltolemise aega ei jäägi ja võib nii juhtuda, et inimene hakkab elama kohustuse nimel, mitte enda jaoks, võõrandudes iseendast.

Kaks väga mõnusat päeva (väikste nüanssidega) mõnusate inimestega. Sai vanu ja uusi nägusid näha ja olemisest rõõmu tunda. Ja selliste postiivstete emotsioonide taustal ei tundu väga suur katastroof ka see, et nädalalõpul midagi kasulikku ei teinud.Kuigi raske osa on see, et peab homseks inimeseks saama ja mürkained kehast välja saama.

Kuulake Wolfmotherit ja nautike elu!

NB! Sissekande sisu on sama segane kui minu enesetunne.Palun mõistmist

Hingede ÖÖ

Kell on öö ja seega peaks uni olema, aga sõber energiajook on minu meeled kunstlikult teravana hoidnud. Nädalavahetus on möödas ja olen üsna rahul endaga: täna sai peaaegu pool päeva aastatööd pusitud ja suurem osa on valmis. Vaja veel sissejuhatus, summary, kokkuvõte mõned tabelid ja lingvistilised parandused. Arvatavasti pühendan sellele homse päeva, kui Lorenzo mulle vastab.

Kurb on aga see, et aastatöö on mu mõttemaailmale oma piirdeaia loonud. Seega ei ole mul aega olnud ei oma kingiideed teostada ega äsjaloetud "Hingede öö" üle mõtiskleda. Kuid esimesed emotsioonid on positiivsed ja avastamisrõõmu ning peidetud mõtteid on raamatus veelgi. Niipea kui aastatöö veskikivi kaelast ära, saab mõistus vabamalt hingata.

Selle hetke saabumiseni saadan kõikidele kaaskannatajatele positiivset energiat, et pidada vastu!

Orkaani silm

Ei ole miskit paremat, kui pärast pikka koolinädalat sõprade seltsis veidi alkoholi manustada ja lõbutseda.See aitab pead selgena hoida. Ja miski ei saa seda röövida minult, isegi mitte aastatöö. Keset kõige hullemat tormamist peab olema julgust korraks Pause nuppu vajutada ja endale aega leida. Miks just julgust? Sest me kardamine mõnikord oma loomust. Kardame, et me ei suuda tagasi minna igavestikestvasse saginasse, jääme paigale.

Nüüd on ka minul aeg tagasi saginasse sukelduda. Kella poole 1-ni magamine ja K.Ristikivi on küllalt keha ja hinge hellitanud.

Lõputu algus

"Tõeline idealist ihkab raha. Raha on münditud vabadus. Ja vabadus on elu."(E.M.Remarque)

Ju ma siis pole idealist, sest ma ihkan tõde ja rahaga on alati lood kehvasti. Aga pole hullu, sest tänu majanduslangusele saab tõe hind alla lastud. Viska oma kehalised vajadused nurka ning rahulda veidi hinge.

Let the journey begin...