Charles Bukowski "Naised"
"Valasin endale juua ja mõtlesin, et joomisel on üks viga. Kui sitasti läheb, jood, et unustada, kui hästi läheb, siis jood, et tähistada, ja kui kuidagi ei lähe, siis jood, et elu huvitavaks teha."
"Mõned moraalireeglid muudavad inimesed tööstuse, kiriku ja riigi orjadeks, aga tervemõistuslikest moraalireeglitest on abi. See on, nagu puu otsas rippuvad küpsed viljad ja mädad. Sa pead ära tundma, mida võtta ja süüa, mida mitte."
Graham Greene "Meie mees Havannas"
"Umbusu seeme idanes juba lapsepõleves. Sinu üle heideti toorest nalja, ja siis hakkasid sinagi toorelt naljatlema. Sa unustasid valu, tehes seda teistele. Kuid mingil põhjusel, mis kindlasti ei tulenenud tema voorusest, läks Wormold teist teed. Võimalik, et see oli iseloomutus, öeldakse, et kool kujundab iseoomu teravate kantide mahalihvimisega. Temal lihviti kandid ümaraks, kuid tulemuseks, arutas ta, polnud mitte iseloom, vaid midagi vormitut, nagu teosed moodsa kunsti muuseumis."
"Aeg muudab poeetiliseks lahinguväljad"
27. dets 2009
22. dets 2009
Puhkuse mõtteid
Nii kaua pole jõudnud/tahtnud siia kirjutada, kuid nüüd on see tunne käes.Eks hingetõmbe paus aitab ka sellele kaasa...
Tartus on aeg möödunud töiselt ja üksluiselt. Üksluiselt selles mõttes, et kogu elu on käinud kooli ümber. Ained, mis on otseselt erialaga seotud, on suurepärases seisus, kuid alusained, o boze moi... Ja nende tõpratega ma maadlengi. Üks aine tuleb järgmine aasta uuesti võtta, aga tõesti "who gives a flying fuck".
Kirjanduse kohalt on mul jällegi tekkinud janu. Janu suurepäraste teoste järele, mis karastaks hinge: igapäevaelus piisab kuldsetest kätest, kuid hing vajab enamat. Nii ma lugesingi Andrus Kivirähu "Ivan Orava mälestused", pea ühe hingetõmbega läbi. Oli väga meeleolukas ja nauditav, kirjanduslikus võtmes ajaloo kujutamine on alati mulle huvi pakkunud. Järgmisena jäi mulle juhuslikult pihku Toomas Raudami "Tänulikud surnud", mis oli oma olemuselt 6 novelli varalahkunud rokkmuusikutele(Janis Joplin, Jim Morrison, Jimi Hendrix, John Lennon, Elvis Presley ja Brian Jones). Kui Joplini novell jõudis kuidagi südamesse, siis mida edasi, seda kaugemaks muutus lugemine, kuni hetkeni, mil ma üldse ei hoolinud, ja see oli hetk mil ma teose kõrvale lükkasin. Kuna ma pole kusagilt saanud Olavi Ruitlase "Naist", siis võtsin järgmise parima asja: Ch. Bukowski "Naine". Tõeliselt nauditav lugemine ja sellelt kirjanikult tahaks teisigi teosed lugeda. Kuidagi jõuab tema surematu sõnum kohale.
Muusikast olen nautinud "the Black Keys"-i, tõeliselt andekas duo, kes suudab aegumatut rokkmuusikat mängida.
Hinges on mingi kummaline rahu, nagu omamoodi leppimine, kõigega leppimine ja vastuvõitlemise lõpp. Rahu, kuigi elus ei ole ma mitte milleski kindel, peale iseenda... Haa, naera, kui kõik muu tundub liiga segane. Naera ja armasta: ümbust, inimesi, õhku, elu,...
Tartus on aeg möödunud töiselt ja üksluiselt. Üksluiselt selles mõttes, et kogu elu on käinud kooli ümber. Ained, mis on otseselt erialaga seotud, on suurepärases seisus, kuid alusained, o boze moi... Ja nende tõpratega ma maadlengi. Üks aine tuleb järgmine aasta uuesti võtta, aga tõesti "who gives a flying fuck".
Kirjanduse kohalt on mul jällegi tekkinud janu. Janu suurepäraste teoste järele, mis karastaks hinge: igapäevaelus piisab kuldsetest kätest, kuid hing vajab enamat. Nii ma lugesingi Andrus Kivirähu "Ivan Orava mälestused", pea ühe hingetõmbega läbi. Oli väga meeleolukas ja nauditav, kirjanduslikus võtmes ajaloo kujutamine on alati mulle huvi pakkunud. Järgmisena jäi mulle juhuslikult pihku Toomas Raudami "Tänulikud surnud", mis oli oma olemuselt 6 novelli varalahkunud rokkmuusikutele(Janis Joplin, Jim Morrison, Jimi Hendrix, John Lennon, Elvis Presley ja Brian Jones). Kui Joplini novell jõudis kuidagi südamesse, siis mida edasi, seda kaugemaks muutus lugemine, kuni hetkeni, mil ma üldse ei hoolinud, ja see oli hetk mil ma teose kõrvale lükkasin. Kuna ma pole kusagilt saanud Olavi Ruitlase "Naist", siis võtsin järgmise parima asja: Ch. Bukowski "Naine". Tõeliselt nauditav lugemine ja sellelt kirjanikult tahaks teisigi teosed lugeda. Kuidagi jõuab tema surematu sõnum kohale.
Muusikast olen nautinud "the Black Keys"-i, tõeliselt andekas duo, kes suudab aegumatut rokkmuusikat mängida.
Hinges on mingi kummaline rahu, nagu omamoodi leppimine, kõigega leppimine ja vastuvõitlemise lõpp. Rahu, kuigi elus ei ole ma mitte milleski kindel, peale iseenda... Haa, naera, kui kõik muu tundub liiga segane. Naera ja armasta: ümbust, inimesi, õhku, elu,...