27. okt 2009



Linnuke on vahel kuri, rapsib tiibadega ja hammustab. Teine kord aga kurb, sünge ja ei lase oma ilusal laulul kõlada, laulul mis inimeste südasid nii väga soojendas. Ja sa ei saa aru, sa lausa tõmbud eemale, kui linnuke jälle kurjaks saab.

Ja siis sa mõistad, et sina oled linnukese käitumise põhjuseks. Suure armastusega oled loonud linnukese ümber puuri ja ta aheladesse sidunud. Kõik selleks vaid, et linnukese ilu ja laulu üksi nautida. Aga linnuke ei taha nii elada, ta ei armasta sind siis niimoodi, sellest püüabki ta oma käitumisega aimu anda.

Ja kui sa seda mõistad, muudab see sind kurvaks, sest sa ei tahtud linnukesele kunagi nii teha, sa tahtid, et ta säraks ja siutsuks, oma õrnu sulgi vastu sind silitaks...
Nii ei jäägi midagi muud üle, kui astuda samm kõrvale, avada haak ja sõlmida lahti ahelad.

Ja linnuke laulab, sädistab, kiirgab ilu ja lendab lilleõite lõhna nautima jälle. Kuid tagasi ta ei tule, ta on mujal õnnelikum...ja sa tahad, et ta õnnelik oleks.

Polnud vaja aheldada, linnuke oleks nagunii lillede juurest iga kord tagasi lennanud ja sädistanud, rõõmu kiirgand, oma keha soojust tunda lasknud...

Nii aheldad sa end ja poed puuri, muutudes ise linnukeseks,kurva südamega linnukeseks.

0 kommentaari: