Mind Cellars

Kui ma poest kahe veinipudeliga naasin ja neid õrna pilguga uurisin, tabas mind mõistmise moment. Lõpuks taipasin, miks iga kord veini juues mind eriline tunne valdas.

See tunne, mis tekib kui avad uut Merlot’ ja täidad kurat-teab-mitmendat pokaali veini ja sul on muust maailmast suva. Tsunaamid, mis rebivad 45-tunniste töönädalatega pilusilmade armetuid elukesi lõhki, uue valitsuse loomise läbirääkimiste tupikseisud, hinnatõus, rasedad teismelised ja suguhaigused, töötus, vaesus, viletus ja sinna otsa pseudoprobleemid rindade ja peeniste suuruse pärast – see kõik jätab sind külmaks. See üks sõõm viinamarjakoorte mahla ja piiritusesegust Bollino peeti või Hispaania tippklassist Sauvignon’i – hindmatu. On võimatu kirjeldada seda nipernaadilikku naiivsust ja lapselikku rõõmu, mis see annab.

Veinid on nagu naised. Nende figuur, välimus, kangus, iseärasused, aroom ja muidugi see ainulaadne ja kordumatu tunne kui sa esimest korda suud annad. Uhkele välimuse järel avastatud väärtusetu sisu ja pettumus. Tavapärasest välimuse varju peitev jumalik sisu. Lollikindel ning turvaline variant. Ja muidugi see, mida ikka ja jälle kaugusest imetled, peas tiirlemas kättesaamatuse mõtted. Jah, naised kui veinid ja veinid kui naised. Kõik nii sarnased ja samas nii omamoodi.