Igal aastakümnel on oma põlvkond: Esimese maailmasõja järel oli "kadunud generatsioon", Teine ilmasõda vorpis "beebibuumi generatsiooni", Külma sõja järgsel perioodil kasvasid üles inimesed, keda nimetati Generatsioon X. Igal neist eelpool nimetatutest oli oma ajatu probleemid, kellel suutmatus tavaeluga kohaneda, ja kellel "ideaalse" ühiskonna plastilisus, narkootikumid, alkohol, edukultus. Aeg ja keskkond vorpisid neid kui tuul liivaranda. Kellel õnnestus need ületada, võttis uut aastakümmet vastu karastatud isiksusena, kuigi hinge deemonid ei jätnud neid kunagi. Teised, kelle sisemine jõud ei ületanud välist, jäid kinni oma nõiaringi.
Milline on meie põlvkond? Äkki iGeneratsioon? I nagu intellekt, I nagu informatsioon, I nagu innovatiivsus? Ei pigem I nagu idiootsus, I nagu ignorants. Sest mida rohkem antakse infot, võimalusi, resursse seda vähem ollakse nõus vastu andma, ise pingutama. Praegu sirguval noormehel on võimalusi rohkem kui oli tema saatusekaaslasel 80 aastat tagasi. Ja siiski oli see iseseivunud Eestis üles kasvanud noormees palju rohkem mees, inimene. Ma arvan, et kunagi viidatakse meie põlvkonnale kui iGeneratsioonile, kuid see I tähendab siis invaliidsust: nii intellektuaalselt, hingeliselt kui ka füüsiliselt. Kui kõik tuuakse kandikul kätte, siis kaob ka püüe, edasiviiv jõud- sellest hullemat olukorda on raske ette kujutada.
3 kommentaari:
Väga hea tekst ikka. Paraku vist hakkab asi sinna poole keerama küll, intellektuaalse ja hingelise pimeduse.
Loomulikult ma olen nõus, aga Tirts, see, et meid niimoodi kunagi kutsuma hakataks, eeldaks progressi. Ühiskond peaks olema liikunud nende esimeste i-de poole (innovaatiivsus, intelligents, intellekt), aga kahjuks ei ole mina seda veel märganud või on see minust mööda läinud ja nõndanimetatud iGeneratsioon on mind täielikult neelanud(kas sa ei karda, et Apple sind kohtusse kaebab?).
Mu jutu iva, kui nüüd sinnamaani jõuda, on see, et toimumas on vaimne stagnatsioon- keegi ei tahagi, või ei suuda äkki, sellest mugavdunud meeleseisundist välja tulla. Keskmisel eesti mehel on idiotbox päevad-ööd lahti, raamat teeb hea õllealuse ja pronni voolab striimitavatest saitidest (enam ei pea isegi tõmbama kuskilt). See mehepoeg ei tahagi muutust, kuna kogu oma positiivse energia kingib ta oma firmale, nagu sellel oleks iga päev sünnipäev, õhtul ta võtab kaasa väsimuse ja valutava pea ning ei soovigi muud kui enda kanni peal natukene ratsutada.
Probleeme on palju ja meie suurim viga on tõesti mugavdumine ja suutmatus tegutseda, mis aga tulevik toob, me veel ei tea.
Mul on Appeliga kokku räägitud. Anti luba üldhariduslikel eesmärkidel nende I-d korra laenata.
Kusjuures teaduses liigume üsna jõuliselt edasi, aga kultuuriliselt, ühiskondlikult oleme jäänud seisma. Keskimine Jüri ei oma aateid, vaateid, ega moraali.
Postita kommentaar