Just nii kaua olen pidanud väikest pausi blogisse kirjutamisest ja üldse igasugusest loometööst. Pigem käisin avatud silmade-kõrvadega ringi ja ammutasin endasse endaga ja ümberringi toimuvat. Igal juhul olen jälle mõne elukogemuse võrra rikkam, kas oli see hea või halb... vot ei tahaks sellele üldse mingit hinnangut anda.
Nn "Euroopa tripp" oli lahe ja üsna ekspromt reisimine on oma kurnavast iseloomust hoolimata siiski vägev reisimisviis. Julgen soovitada ka teistel proovida. Noor-ajakirjanik Roosaar treis ühe Waltri 4-packi taga peetud kõnelusest väikese kirjatrüki Pärnu Postimehe tarvis. Soovitasin küll, et parem oodaku mu endised klassiõed ära, kes käisid veel ägedama konseptsiooniga reisil/matkal Hispaanias, kuid ju oli siis ühe artikli mahus huvitavaid seiklusi küll. Keda huvitab, siis on võimalik seda lugeda 21. augusti Pärnu Postimehest või siis oodata kuni see online-väljaandes täies mahus ilmub. Ahjaa, palun ärge tulge rohkem jutuga, mis kõlab parafraseerides umbes "Issand, nii lühikeseks jäigi reis? Mis Juhtus?". Ausalt midagi hullu ei juhtunud, tülli ei läinud ja peksa ka ei saanud, lihtsalt mingine hetk said rahavarud otsa ja tuli hakata mõtlema koju naasmise peale. Reisikaaslased olid mõnusad, saime erinevatest iseloomudest ja soovidest hoolimata teineteisega ilusti hakkama. Kogu trippi kokku võttes võib küll öelda, et reisimisisu tõstis see lakke. Juba käisid uitmõtted Joonasega, leidmaks raha USA-sse jõudmiseks...
Viimasel ajal on lugemine suhteliselt kesine olnud. Reisil sai õpetatud Hemingway "Hüvasti, Relvad", mis ausaltöeldes oli minu jaoks üsna loetud teema, ju vist asi selles, et Remarque'i on päris palju loetud. Igatahes ei olnud mulje midagi erilist. Slashi autobiograafia sai läbi loetud ingliskeelsena (lähtudesi sõprade soovitustest) ja oli, minu jaoks pisut üllatavalt, väga hea. Suurem rõhk oli pandud Slashi kui isiksuse kujunemise ja muusikalise loomingu tekkele, mitte sex, drugs & rock'n'rolli ülistamisele. Igasuguse panojutu ja joomameeste tegudest lugemise jaoks võib ette võtta mõne Juha Vuorieni raamatu. Minu antipaatia Axl Rose'i vastu suurnes veelgi ja raamat andis kinnitust minu eelarvamustele temast kui isiksusena;ta hääl pole nagunii kunagi mulle pinget pakkunud. Sergei Dovlatovi "Kohver" sai mõne tunnikesega pargis läbi loetud ning tuleb tunnistada, Alberti poolt kõlanud kiidulaul ei olnud absoluutselt üle paisutatud (natuke juttu antud teosest võib leida siit ja kirjanikust siit). Need lood on väärt trükimusta nägema ja viis kuidas ta neid edasi annab on üsna meisterlik, kindlasti tasuks kaeda.
Tartus on uus elutsemispaik jalakäijate silla juures, Ülejõel. Tulge külla ja ma õpetan teid oma uut lemmikut, Backgammonit, mängima.
3 kommentaari:
Aga tore, et 1 kuud ja 13 päeva täis ei tulnud.
Muuseas PP artikli esimene kommentaar on lugemist väärt. :D
USA isu tekitasime meie?
Teie, Jack Kerouac, Jonni tädi ja seiklushimu.
Postita kommentaar