Literatura

Polegi päris ammu siia kirjutada viitsinud/jõudnud/tahtnud. Suuri emotsioone, ega kogemusi pole väga olnud ja seetõttu on inspiratsioon nullis. Küll aga olen vahepeal läbi lugenud kaks teost. Üks oli Ch. Bukowski "Post Office", mille lugesin läbi ingliskeelsena. See oli üsna kerge lugemine ja midagi uut võrreldes tema teiste teostega ma sealt ei leidnud. Märkimisväärt on aga algus ja lõpp: "It began as a mistake" ja "I think i should write a novel". Intrigeeriv, või mis?

Teine oli Kaur Kenderi "Iseseisvuspäev", mis sattus minu huviorbiiti üsna juhuslikult. Selle kirjanikuga mul eelnevad kokkupuuted puuduvad. Seega võtsin raamatu ilma ootuste, eelarvamusteta kätte. Räägib see siis Nõukogude armeest ja illegaalsest majandustegevusest iseseisvumise aastateil. Vägivalda, roppusi, seksi ja neandertaale leidub seal küllaga. Osa lugusid küündivad aga lausa absurdini, nii ei teagi, kas võtta kirjutatut tõepähe või mitte. Kokkuvõttes jäigi mul mingi sügavam sisu leidmata. Ühe raamatu põhjal autorile hinnangut anda oleks muidugi ebaõiglane, aga praegu ma küll mingit annet ei näinud.

Ahjaa, üks huvitav katkend:

"Naiste saamine käib samamoodi nagu siis, kui alles puu otsast alla tulime, midagi pole muutunud. No vedasid siis oma koopast kõige suurema lõvinaha välja, heitsid endale ümber, võtsid kaasa kõige suurema nuia, millega olid teadupärast seitse mammutit maha löönud, panid karukihvad kaela ja läksid muljet avaldama. Naised vaatasid just selle järgi mehi. Mis sa arvad, mis funktsiooni autod tänapäeval täidavad? Just sedasama, lõvinaha funktsiooni. Auto ütleb: näed millise suure looma ma olen kätte saanud. Olen kõva mees. Minule saad toetuda."